FunBowling

Turku Senior Open 2009


Turku Senior Open 2009

Võit iseenda üle.

Sõit Helsingist Turusse kulges mööda uhiuut 4-realist kiirteed. Tee oli nii uus, et minu mõlemad kanaajuga GPS-id näitasid pool teed, et sõidame mööda olematut teed ehk keset sood, metsa ja põlde. Võistluste ametlik hotell oli Holiday Inn, mis oli väga korralik ja puhas, muide kahene tuba maksis kõigest 68 euri.

Kohalejõudmise päeval, reedel oli mul võimalus osaleda ainult ühes vahetuses. Mänguformaat oli nagu seenioride eurotuuridel ikka 6+6 sarja, ümbermängimise võimalusega. Kuna võistlus toimus Turu Kupittaan bowlingusaalis (Brunswick, 16 rada), mis asub lennuliiklusest veidi kõrval, siis osavõtjate seas olid valtavalt soomlased ja rootslased ning muidugi üks eestlane. Ikka need kellel oli võimalus oma liiklusvahendiga kohale sõita.

Õlitusprofiili nimetab Sami Konsteri võistluste brošüüris loogiliselt mängitavaks sportõliks, millel mängides peaks olema kogu aeg tähelepanu ise, et võimalikke liikumisi mitte maha magada. Õli ennast oli määritud 38 jala pikkuselt ja raja kohta oli seda 22,4 ml. Breik tundus olevat seal 8-9 liistu lähedal. Paberilt vaadates tundus, et õli nagu õli ikka. Kuna olen harjunud üsna nakkuva AMF laminaadiga , siis selline õlikogus Brunswickil on üsna libe kooslus.

Esimeses blokis üritasin leida endale sobivat mängujoont. Mul oli kaasas kolm uhiuut ja kolm eelmise hooaja vähemängitud palli ning sparekas. Väga lihtsalt tükkisid püsti jääma kümp ja seitsmes, vahel ka mõlemad korraga. Normaalse viske korral polnud taskusse saamine keeruline aga kurikate sealt minemasaamisega oli probleeme. Proovisin matisema palliga umbes 13 liistu pealt väljapoole, nii umbes 7-8 liistuni. Vahel see toimis, vahel mitte. Väike eksimus väljapoole ja kohe oli auk olemas. Mulle tundus, et esimene blokk oli mulle pigem täpsus kui tulemusmäng, see tähendab, et kuuest sarjast kolmel sain tulemuseks täpselt 193 silma. Kui pallidest oli selge, millega mängida õnnestub, siis kogutulemuseks oli 1143 silma, millega isegi külavõistlustel kümne parema sekka ei satuks. Lootsin siis järgmise päeva peale.

Laupäeval mängisin teise bloki, mis eelmise päevaga võrreldes veelgi libedam tundus ja kummalisemalt käitus. Üks rajapaar sattus olema üldse ilma lõputa. Ega muud kui servast suunaga otse tasku poole, mis varematel aegadelgi on hädast välja aidanud. Esimesed kolm sarja olid üsna kobedad ehk kokku 649. Siis tuli see ebasobiv rajapaar ja tulemused alla 200. Võrreldes eilsega mängisin täna võimalikult servast, mille tagajärjel tegin kuue sarja sisse kaks ämbriviga ja kolm renniviset, mille ma küll kõik spareks ära paikkasin. Aga punktikadu oli ikka suur. Kogu tulemus 1194, kõhna, väga kõhna. Eriti kui esimesed mehed on visanud sinna 1500 külje alla…

Ahjaa, hea näide sellest , kuidas tulemust saab teha ka kehvema visketehnikaga. Minuga samal rajapaaril mänginud soomlane lasi enamus visetel palli nii käest lahti, et sõrmed olid eespool pöialt ehk pall pöörles kohati tagsisuunas aga kõigele vaatamata oli tema kolme viimase sarja numbrid 288, 279 ja 235. Ka nii saab…

Vaheõlitus ja kolmas blokk. Teadsin, et tulemuse saamiseks pidin viskekiiruse saama aeglasemaks ja suutma visata veelgi servale lähemalt. Katsusin hoida swingi ainult õlakõrgusel ja püüdsin panna palli nii maha, et koheselt hakkaks rada lugema. Esimene sari oli päris õudne, sain 4 striket 2 splitti ja ühe mõõdaviske 3-6-10 kurikast, tulemuseks 171. Polnud just paljutõotav algus. Järgmise sarja sain ühe 7-10 splitiga koguni 216. Kõigist pallidest olid minuga koostöö huvilised ainult kaks ehk siis esimesed kolm sarja sai enamasti mängitud Power Swingiga, mida iga bloki eel veel karukeelega üle käisin ja kolm viimast sarja mängisin läikiva kuid tugevapinnalise Tracki uue 700 seeria palliga. Kõik teised võisin südamerahuga kotti jätta. Kõige üllatavamalt käitus ka uus 900 seeria pall, mis peaks olema Power Swingist olulisemalt tugevam pall. Ta uneles kogu aeg ja enne kurikaid tegi väikese liigutuse aga enamasti jäi kohutavalt hiljaks. Võib olla polnud tal tahtmist ja tuju.

Kolm viimast sarja läksid kasvavas tempos. Viimane sari läks aga nii hoogsalt , et sain 9 ilusat striket ritta ja kümnenda esimene jättis 4-da kurika , tulemuseks ikka 279. Oleksin ma teisi kuulda võtnud ja lisamaksu eest ka Turbos osalemise võtnud, oleksin selle sarjaga tõenäoliselt finaalis olnud. Ma arvan, et enamus teab Turbost. Sama, mis meil tavaliselt meeleheite ehk Desperaado vooru all tuntakse, ainult, et siin luges selle bloki 6.sari ja sealt oleks kaks mängijat pääsenud otse finaali. Noh, see kõik on nüüd tagantjärgi tarkus. Soomlastele ei mahtunud pähe, et keegi nii loll võib olla, et suudab visata 279 ja siis ei osale Turbos. Seekord oli ainult üks välismaine lihtsameelne….eestlane. Kogu bloki tulemuseks oli juba 1288, mis polnudki kõige hullem. Oli veel võimalus üks kord mängida ja kuna selleks sai siia tuldud, siis tuli mängida.

Kuna olin mänginud juba hommikust peale (soomlastel käib see ju teoaeglusega), siis tuli ka väike väsimus peale. Õnneks vedas loosiga, sain täpselt samad rajad, mis eelmises blokis. Seega teadsin üsna täpselt, milline rada mismoodi käitub. Lisaks oli minuga samal rajapaaril ka väga asjalik seltskond. Kohe soojendusel oli näha, et kõik viskasid servast rada lahti, keegi ei raisanud ainustki viset millekski muukski. Alustasin sarja 4 strikega, vahele spared ja lõppu samuti 4 striket, tulemus 244. Hea algus kui teadsin, et peaksin hüppama üle oma varju ja viskama vähemalt 1370. Eriti kui enne oled põhiliselt alla 1200 mänginud. Järgmine sari nii roosiline enam polnud ja kümnendas ruudus tekin ka oma ainukese sparevea, 4-8 viskasin maha ainult 8-da kurika…kurat…..202. Kõik polnud veel kadunud. Järgmisel rajapaaril võtsin poole sarja pealt kasutusse 700 seeria palli ja kõvade ponnistustega sain 210 ja 228. Nüüd oleks kulunud juba paar 300-st ära. Viimane rajapaar oli mu lemmik ehk see kus ma eelmises blokis 300-le kõige lähemal olin. Eeldasin, et see rajapaar oli sama kui varem, vasak rada 2 liistu võrra libedam parempoolsest. Avavise vasakul tuli korralikult, tasku ja strike. Parempoolsel rajal tegin selle lähtekoha 2 liistu muudatuse, tasku läks vähe paksuks aga strike siiski. Edasi muutsin liistu võrra tagasi kõik visked sain ilusti käest ära ning tulemuseks oli 8 striket, üheksandas ruudus tõmbasin veidi siisepoole ning 4-s kurikas jäi püsti, edasi strike, strike ja viimasel viskel 7-10 splitt aga tulemus oli ilus 277 !!! Nüüdseks oli 5 sarjaga koos 1161, seega rohkem kui esimeses blokis 6 sarjaga. Jouko Kuossari tuli ja ütles, et peaksin finaali mahtuma kui nüüd veel korraliku kahesajase mängu teeksin. Ta oli mu mängu mitme sarja vältel jälginud, kuna teda huvitasid mu pallide käitumine. Ta mängib ju samade pallidega, mis kuuluvad minu arsenali. Kuigi visketehnika on erinev, on hea vaadata samade pallide käitumist radadel. Viimases sarjas suutsin teha 7 striket enne spare külla tuli, pigistasin sellest 257 veel välja. Kogu tulemus oli 1418, super. Soomlased käisid patsutamas õnnitlesid hea mängu puhul. Arvasin, et olen finaalis sees. Tulemuste ülespanek võttis veidi aega ja siis tabas mind suur pettumus. Olin 28 finaali pääsenu järel 34. kohal ja 2600-se punktisuurusjärgu juures oleks vaja olnud ainult 27 lisapunkti…

Vat see on see, kui kohe üldse lugeda ei oska. Reglemendis oli kahe silma vahele jäänud tõsiasi, et kahest esimest blokist jääb kehtima üks ja teist ehk siis kehvemat saab ümbermängida. Mina oma algaja seeniortuuri liikmena ja sinisilmsena arvasin, et minu 3. bloki tulemus ja viimane koos on nii kõva tulemus, et pääsen finaali. Hüppasin meeter maad üle oma varju ja säh sulle aga reeglid on reeglid.

Sel päeval sai mängitud kokku veidi üle 10 tunni. Füüsiline pool kestis üllatavalt hästi, ainult mentaalse poolega oli paaril korral motivatsiooniprobleeme. Varematel aegadel oli just füüsiline pool see nõrgim lüli. Nüüd olen kolmveerand aastat regulaarselt Arcticus saba- ja seljalihastele harjutusi teinud ja ujunud ning julgen väita, et see on mu füüsilisele vormile kõvasti kaasa aidanud. Seda eriti pikkadel finaaalipäevadel, kui väsimus nõrgestab ka keskendumisvõimet.

Kui pallid autosse tõstsin ja suuremast pettumusest olin üle saanud, analüüsisin veidi oma mängu. Tegelikult olen ma oma saavutuse üle uhke, vaatamata sellele, et ei pääsenud finaali, sain ma hindamatu mängukogemuse. Raja, mis algul tundus, et „pole minu rada ja õli“ olin mõningase maadlemise järel seljatanud ja mitte kõhnavõitu tulemuse, vaid 233,4 keskmisega. Ka kõigi mängitud 24 sarja 210 keskmine pole paha tulemus, seda eriti minu jaoks ebamugavatel rajatingimustel mängides. Kõige rohkem tunnen uhkust, et suutsin oma viskekiirust ja palli pöörlemisnurka sedavõrd kohandada, et sain hakkama rajal, mis algul tundus kõrgete tulemuste mängimiseks võimatu. Miski pole võimatu!

Udo

Täna (12.10.2009) kolmandat korda vanaisaks saanud ...

Oleme jälle avatud! Lõbusad laste sünnipäevad bowlingus.

Sa oled siin: Avaleht Võistlusmuljed Turku Senior Open 2009