FunBowling

ESBC 2011 Haifa, Iisrael

ESBC2011Sel aastal sõidame Haifasse võistlema ainult mina ja Rein. Loomulikult on kaasas meie isiklikud peatreenerid. Tallinlaste Tartu jõudes istusime meie veidi suuremasse autosse ümber ja südaööl läks sõit Riia lennujaama suunas lahti. Teel oli kohati kole udu, kiirus kukkus lausa 60-ni. Hea et aega varutud sai.

Mõne tunniga lendasime Riiast Kiievisse, kus pidime üle nelja tunni aega surnuks lööma. Kuigi Kiievis oli Duty Free pood ja isegi wi-fi, valitses seal endiselt sügav nõuka aeg. Seda igal sammul. Hilisõhtuks jõudsime Tel Avivi, kus passikontrollist oli räägitud igasugu õudusjutte. Tegelikult saime passikontrollist läbi viie minutiga ja selleks ajaks olid ka meie kotid juba maha laaditud. Parklas ootas meid buss veidi varem saabunutega, kus kohtasime palju tuttavaid. Oodati veel umbes poole tunni jagu ja siis läks sõit Haifa suunas. Seda maad pidi olema umbes 70 km ringis.

Meie hotell Dan Panorama asetseb kõrgel mäe otsas aga enne kohalejõudmist tiirutas buss all asuvates hotellides ringi ja puistas reisijaid maha oma graafiku järgi. Öötuledes mägine linn oli vapustavalt ilus. Kui lõpuks ka meie hotell tuli ja oma kandamitega tuppa olime jõudnud, hakkas nälg kibedalt näpistama, sest Kiievi lennuki peal ainult narriti veidi kõhtu. Pidime ruttu midagi hamba alla panema. 100 meetri kaugusel hotellist oli mitu välikohvikut, kuhu me ka maandusime. Tellisime paar salatit ja pasta. Need olid ilgelt suured portsud.... aga hea veini abil saime siiski sellest hunnikust jagu. Kui pärast söömist lõpuks hotellis voodisse vajusime, olime viimasest magamisest saadik täpselt 40 tundi üleval olnud ... seda oli veits palju.

Hommikusöök oli sabbati puhul, kus liha ei süüa ja tööd ei tehta, hästi juurvilja ja juustude keskne. Pehmetest juustudest oli terve armee nii kitse- , lamba- ja kesteabmisjuustude rikkalik valik. Söögid on siin väga maitsvad, kuigi üsna krõbedate hindadega. Näiteks päeval tagasihoidlikus kohvikus kaks juurviljasuppi koos sooja leivaga maksab 16 eurot (kohalikud hõbeseeklid eurosse ringiarvestatuna).

Õhtul toimus pidulik avamine. Kuna lippur Ülo ei osalenud ja Rein ennast kapteni seisusse tõstis, siis ainuke järelejäänud reamees olin mina, kes Eesti lipu au kõrgel pidi hoidma. Loodan, et jägmiseks aataks saab Aivar veel kord viiekümneseks ja tuleb meiega võistlustele ning siis peab tema seda tegema. Tatid peavad ju ikka lihttöödest alustama.

Hommikul mängime siis Reinuga paaride võistlust. Peab vara ärkama ja ennast valmis panema. Loodame, et tuleb ilus päev.

Paarismäng

Tänase päeva võib ühte lausesse mahutada - totaalne ebaõnne päev. Õliskeemi vaadates tundus, et ei midagi tapvat. Tegelikkus oli aga teist nägu. Kuna 40 jala peale oli piisav kogus ehk 23,8 ml õli laiali laotatud, siis soojenduse algul proovisin veid matisema pinnaga Out Burst'i. Aga kuidagi liiga tuimalt liikus. Vahetasin läikiva Burst'i vastu ja see liikus veidi reipamalt. Algul tundus, et kõigil keerab liiga üle aga see oli petlik. Alustasin liiga ettevaatlikult, pall keeraski liiga palju ehk lauale jäid 3-6-10, õnneks sain need ilusti maha. Parandasin veidi viskeasendit ja sain strike. Järgmine vise jälle ilusti tasku ja ... 7-10 püsti. Messenger lendas ka veel kümpi eest läbi aga ei ulatunud. Edasi sain neli ilusat striket. Järgmine vise parempoolse raja peal jättis kümpi, millest viskasin viimasel sentimeetril paremalt mööda. Uus vise oli liiga ettevaatlik ja jälle 3-6-10. Ei saanud sparekat hästi pöidlast välja kolmas kurikas jäi püsti. Viimasesse ruutu pingutasin kaks striket ja kaheksa, seega kokku 202. Nüüdseks eristusid vasak ja parem rada selgelt teineteisest. Mängiti kolm sarja samal rajapaaril enne kui siirduti edasi.

Uus sari algas jälle veaga, seejärel tupla ning siis läks pall liiga välja. Püsti jäid 1-2-4, viskasin seda nagu ikka vindikaga aga pall jäi kauaks otse jooksma ja 1-2 lendasid neljandast mööda. Järgmisel viskel keskendusin hoolega ja sellest hoolimata rabas pall hammastega liiga vara rajast kinni ning stereod püsti ... saadanas küll. Järgmisse ruutu jäi kümp, mille teist korda viskasin paremalt mööda. Kolm viga järjest ... need pole ju mingi kohalikud linna meistrivõistlused ometi. Edasi sain strike, spare, strike ja kümnes ruut ootas ees. Ilgelt oli vaja vähemalt kahte striket. Pall ilusti puhtalt käest ära ja olin üsna veendunud, et strike on käes ... tegelikult jälle 7-10. No rohkem ebaõnne ei ole lihtsalt võimalik. Sari lõppes 148. Oma lohutuseks või õigustuseks viskas kõrval rajapaaril üle-eelmise aasta singlite kullamees soomlane Julin Jukka 131 silma.

Järgmiseks sarjaks võtsin oma oskused kokku ja pigistasin puhta mänguga 236.

Nüüd kolisime viis rada edasi. Korraldajad toonitasid enne alustust, et jälgige täpselt scoringu nooli. Minu nimi oli vasakul rajal aga nool näitas paremat rada. Pärast viset, mis keeras pähe ja jättis 6-10 lauale selgus, et luges valele poole. Ja seda peaaegu kõigil radadel. Mäng stopiti ja kõik said alustada uuesti. Tegin loomulikult paranduse ja alustasin strikega. Teine rada samuti strike. Edasi jälle tupla ja spare ning samas taktis üheksanda ruuduni. Tundus juba, et saan korraliku mängu. Pärast tuplat jooksid kurikad seitsmenda kurika ette kokku ega lasknud sel end selili visata. Kuna raja keskel oli ohtramalt õli, siis ei kartnud, et sparekas kursilt kõrvale kalduks. Läks nagu enne kümpiga, viimasel sentimeetril enne kurikat vajus pall renni. Ikka oli veel võimalus saada korralik sari. Kümnendat ruutu visates sain jälle palli kenasti teele, hetk enne taskut haakus veidralt rajale ja keeras liiga pähe, üles jäid 6-10. Pole ju mingi raske kombinatsioon, eks ole. Sparekas võttis kiuslikult ainult kuuenda kaasa ja minu lootused purunesid, sari tuli vaid 202.
Samas paar rada tagapool viskas üks norrakas 300. Vise oli küll selline vanakooli moodi, et pall pikalt kaugele ette aga bowlingus on teadupärast kõik võimalik.

Uut sarja alustasin tuplaga, siis korraks spare ja järgnes kehv vise, mis jättis 3-6-10. No sedakorda ma ei eksinud. Alates seitsmendast ruudust viskasin lõpuni korralikud tasku striked, tulemuseks 246. Nagu päris mäng kohe.

Viimane sari algas strikega, teine rada libises aga läbi ja ei andnud palli tagasi. Sellest ämbrist jäi jälle üks kurikas lauale. Väikese karuteene tegid meile muidugi Austria daamid, kellest üks viskas parema käega tagurpidi vinti ja kandis järjekindlalt õli tasku ette. Juba oli selle mõju tunda. Palli trajektoor pidi olema võimalikult sirge muidu ei soovinud pallid enam tasku tagasi tulla. Pärast peapesu peatreeneri käest tegin järgmised visked hoolikalt, mis tõid neli striket. Seejärel läks parempoolsel rajal pall veidi väljapoole. Üles jäi korralik auk 2-4-8 ja 6-10. Suutsin sellest kompotist võtta ainult kaks kurikat. Vasakult tuli korralik tasku ja strike ning parempoolselt kordus täpselt sama auk uuesti. Kümnendasse suutsin siiski veel tupla ja kaheksa võluda ja sellega päästsin suurema kukkumise ära. Sari lõppes 192.

Kokku sain 1226 ehk siis 204 keskmist. Tagantjärele tunde järel oleksin pidanud suutma vähemalt 1300 visata, mida isegi oleks vähe olnud. Paarimees Reinul oli otseses mõttes masendav mängupäev, kuue sarja jooksul tabas ta palliga tasku vaid mõnedel loetud kordadel, kokku sai ta veidi üle tuhande punkti.

Kuna homme on vaba päev, siis on aega elu üle juurelda ja mingeid endale tähtsaid otsuseid vastu võtta. Siia saali meil õnneks enam asja pole. Kõik järgnev toimub juba järgmises saalis kus õlipikkus on 41 jalga ja 29,3 ml. Tõstke palun käsi kes on kuskil sellise õlikogusega saalis varem mänginud ... selge ... ühtki kätt ei tõusnud.

Single

Täna mängisime uues saalis singleid. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas on võimalik sellise õlikogusega teha sellised rajad, millest palli kergelt läbi ei saa. Kahjuks sattusid meie rajapaarile mänguseltsilised, kes kütsid üsna sirgelt keskelt tasku suunas ja kandsid kiirelt õli tasku ette. Rajapaarid olid kombineeritud nii, et ikka kaks naist ja kaks meest. Peale soome naiste oli veel mõni erand kes ka loogiliselt rada mängisid. Seal oli meestel siis rohkem õnne.

Esimene vise oli veidi aeglasem pall sõitis pähe jättes ämbri 3-6-9-10 millest muidugi 9 jäi lauale. Lõpuni sain kaks duublit ja sparesid ning sarjaks 204.

Teiseks sarjaks oli raskusi palli taskuliinil hoidmisega. Läksin kogu aja ülespoole, et saada oma pallile puutumata õli alla. Teised mängisid märgatavamalt altpoolt. Esimene vise lõppes küll strikega aga teine võttis varem kinni ja sain 4-7-10 spliti. Mõni ruut edasi oli splitt peegelpildis, mille võtsin puhtalt riivakaga maha. Nelja järgmisse ruutu sain erinevaid kaheksa sparesid. Lõpu õmblesin kinni aga tulemuseks 181. Siin oli märgata, et paljud olid hädas kümpiga, kõik eksisid seda paremalt. Suutsin tänase päevaga teha kokku neli kümpiviga.

Järgmises sarjas tegingi kümpivea esimesse ja viimasesse ruutu. Vahepeal tehtud tripla ei aidanud enam midagi ja jälle 181.

Nüüd oli aeg kolida uuele rajapaarile. Lootsin, et ehk on seal enne meid paremat joont mängitud. Karuteene tegid ka konditsioneerid, mis puhusid meie peade kohalt radade suunas ja kuivatasid nii selle algusosa. Alustasin kahe strikega. Olin selleks ajaks viskejoonega kolinud juba 23 liistuni ehk kõrgemale neljandast noolest. Siis taas kümpist paremalt mööda. Nii kõrgelt mängides ei tohtinud välja eksida, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Sain kolm korda washouti, millest ainult ühe võtsin maha. Lõpu õmblesin ikka kokku aga tulemuseks ainult 172.

Mõistus hakkas otsa saama. Tugevama palliga ülevalt mängides pidi palli segimängitud alast läbi suruma ja lõpus ei pruukinud see tasku jõuda. Läikiva Burst'iga altpoolt nakkus pall mitmes kohas märgatavalt enne kui taskuni jõudis ja siis sai ka taskust igasugu imet näha. Järgmise sarja kirjelduse jätaksin vahele ... pole sellest veel siiani üle saanud. Isegi kui ma vahepeal ühe strike saingi, siis järgmine rada andist taskust 7-10 spliti. Karju lihtsalt appi. Masendav, masendav 158.

Nüüdseks oli kogu raja laius ühtlane mesine mäsu. Viimaseks sarjaks üritasin ebaloogiliselt 23-24 liistult sirgemini ehk kuni 17 liistuni hoogsalt visata. Vaata imet esimene pall läks tasku lõi platsi puhtaks. Teine jättis 6-10 ja sparekas vajus enne kurikaid paar senti vasakule ja võttis ainult kuuenda. Väike parandus ja kümp ... jälle paremalt mööda. Edasi tabasin üllatavalt hästi taskut ja sain päeva pikima strikerea ehk kohe viis tükki. Üheksas ruut jättis jälle kümpi, mille paraja litriga jalust vigaseks lõin, päeva parim sari 216.

Masendus mattis kõik enda alla. Kogusumma 1112 ja see ei ole mitte viie vaid kuue sarja tulemus. Lootused ennast Mastersisse mängida muutusid peaaegu nullilähedusteks. Peaaegu sellepärast, et bowling on selline imeline ala kus pole vaja ette ennustada. Võib olla suudan homses trio mängus samadel radadel imet korda saata ... kes teab.

Täna oli puhtalt Reinu päev, rajad andsid talle ka siis strikesid kui seda hädasti muude strikede kõrvale vaja oli. Kokku viskas Rein üle kahesajast keskmist, mis teeb temast täna vaieldamatult kõige kõvema Eesti mängija. Õnnitlused! See teine mängija, kelle nime ma ei nimetaks peaks aga kabepulkade ostu peale hakkama mõtlema ...

Trio

Sama saal, sama õli, ainult veidi raskemad tingimused kuna rajapaaril mängib 6 meest. Võtsin kohe läikiva Burst'i ja katsusin sobitada turvalist trajektoori. Alustasin nelja sparega, tasku nöökis kogu aja. Edasi surusin vihasemalt palli rajale ja sain tripla. Qubica scoring näitab ka kiirust, siis oli hea võrrelda. Järgmine vise oligi kilomeetri võrra aeglasem ja pall pööras otse nokka. Muidugi vana hea stereo püsti. Ei hakanud püüdma. Sealt edasi neli ilusat taskut ja tulemuseks 219.

Mul on siin kohalikust hea sõber Eli, kellega eelmine aasta Viinis vahetasime särke ja kogu aasta oleme Facebookis suhelnud. Tema koos paljude muude kohalikega olid meie mängu vaatamas. Üks neist kinkis mulle õnne talismani, millest oli mul kindlasti palju abi.

Teine sari algas veidi rabedalt, rada oli juba segi mängitud. Spare, strike, spare ja siis tupla. Vahele üks kümp ja jälle tupla, kokku 215. Pole paha mõeldes eelmistele päevadele. Teadsin laias laastus, et Mastersisse saamiseks peaksin viskama kusagil 1350 kanti, mis teoreetiliselt peaks olema võimalik.

Komas sari algas fännide elaval kaasabil tuplaga ja siis jäi veidi paksust taskust neljas üles. Pole ju midagi keerulist kui pall vastu kurikat tabab ... mitte paar senti paremalt mööda tuhiseb. Selles saalis olen enamus möödaviskeid teinud just paremalt. Läheb nagu käest ilusti maha ja ikka mööda ... valus viga. Edasi tuli jälle sparemängu mängida, kuni kümnenda ruudu taas kinni õmblesin, 216.

Nüüd uuele rajapaarile. Meil Reinuga oli trios rahvusvaheline tiim. Kolmandaks oli üksik prantslane. Rada oli selline mesiselt nakkuv. Juba eelmise sarja lõpus ei jäänud pallile ühtki õlitriipu peale, kuigi mängisin palju kõrgemalt kui ükski muu kaaslane. Tundus, et tundmatu päritoluga laminaat imes selle õlikoguse omale sisse ...
Neljandas sarjas sain tripla aga tegin ka kaks väga lihtsat missi, seitsmes kurikas ja üheksas!!! No ei ole ikka normaalne, koju jõudes pean kindlasti järjekordselt perearstiga nõu. Kokku venitasin 192, palju väärtuslikke punkte läks vett vedama.
Nüüd oli aeg ennast tõsiselt kokku võtta. Muide huvitav miks inimene alles siis ennast ületama asub kui nina vee alla hakkab vajuma, kas tõesti mugavustsoon?

Korra sõitis pall pähe ja jättis 3-6-9-10 üles, mida siin kuidagi eriti keeruline oli maha võtta. Läksin hästi üles, viskasin peaaegu kolmanda liistuni palli, seal see hetke mõtles kuhupoole minna ... ja siis otsustas tagasi tulla. Jessss sain maha. Alates kuuendast ruudust viskasin viis ilusat tasku-striket, kümnenda teine vise jättis kõikuva kümpi kokku 235. Eli arvutas ja innustas koos kaaslastega mind kogu aeg. Ütles, et mastersisse on võimalik kui viskan viimase vähemalt üle 230. Kuna isegi abikohtunikud ja muud fännid olid tänu Eli informatsioonile teadlikud minu eelnevatest saavutustest, siis elasid nad kõik väga kaasa minu igale viskele, kahekäe plaksudest tulitasid mõlema käe peopesad. Ütlesin Elile, et nüüd teen kolmsada, ta arvas, et ehk nii palju pole vajagi aga mul peab alati ju midagi võimatut silmapiiril olema.

Alustasin samalt rajalt, millelt viimane vise kümpi jättis. Tegin tillukese paranduse ja perfect tasku. Teine rada sama tulemus. Peale plaksude jagamise keskendusin selle aeglase mängutempo juures järgmisele viskele. Juba neli striket reas ... iga paari viske järel pidin poole liistu kaupa üles poole liikuma ja kehaasendit rohkem kümpisuunas keerama. Enne igat järgmist viset viskavad ju 5 meest oma viske, mis avaldab rajale sügavat mõju. Kuues strike tuli väga veenvalt, ka eelmised olid kõik puhtad taskud, ühtki õnnekat ei olnud. Fännid olid sillas. See visketrajektoori muutmine oli nagu bingoloto numbrite ennustamine kohvipaksult. Seitsmes strike tuli nii, et viis mu tasakaalust täiesti välja, kuid enne seda sain palli täpselt õigele joonele maha. Ümber oma telje tiiru tehes vaatasin veel tagasi ja nägin hetke kui pall kõik kurikad jõuga tahanurka maha paiskas. Seitse puhast striket ... kõik on veel võimalik. Kaheksas vise oli märgatavalt parem ... ainult kurikad jooksid seitsmenda ette kokku ega lasknud sel lavalt minema pühkida. Fännid oigasid, mis teha andsin seitsmendale laks, mida ta veel kaua peaks mäletama. Üheksas ruut, puhtalt käest, õige trajektoor, tasku ja ... 7-10, kurat nutt tuli peale. Andsin seitsmendale täiest jõust, nüüd peaks küll minu nägu meelde jääma. Eli ütles, et veel on võimalik, tee kolm striket. Esimene vise ilus tasku ja strike. Keskendusin hästi ja teine suht korralik tasku jättis taas riivatud kümpi, võtsin täna kõik kümpid kindlalt maha. See sari koos toetajaskonna abiga siis 246.

Kõik kokku 1323. Seega olen hetkel viimasena Mastersfinaalis sees, seda siis mingi kuue punkti eduga kohaliku mängija ees. Mina olen endast nüüdseks kõik sõltuva teinud. Jääb ainult oodata, mida üks mängupäev veel toob. Teoreetiliselt ohustavad mind kaks meest, üks mängib samas saalis, teine paarismängu saalis. Ootan ja loodan, mida muud mul üle jääb.

Kes oleks võinud enne võistlust õliskeemi kogust vaadates võinud arvata, et vaja läheb mitte karvaseid õlipalle, vaid kaugele libisevaid ja lõpus tehajõudvaid kerasid? Oleks mul kaasa saanud Kinetic ja Up-Rising, oleks mängud mängude moodi olnud ... oleks ... oleks. Eks osta oma eralennuk ja võta kõik oma vajalikud munad igaks elujuhtumiks kaasa. Sellest siis veel üks järjekordne kogemus ja õppetund.

Võistlus lõppes hilisõhtul. Sõber Eli koos oma sõbraga kutsusid meid õhtusöögile. Autoga sõitsime allalinna väidetavalt Haifa parimasse kebabi restorani. Oli tõesti tore õhtusöök. Nüüd kirjutamise ajal vedeleme tänase päeva basseini ääres, sooja umbes 30°C ringis. Osad higistavad tänase päeva veel saalis ja vormistavad oma parimaid tulemusi. Õhtuks selgub kas homme mängin Mastersis elu ja surma peale või on vaba päev.

Masters finaal
Pääsesin Mastersisse viiendana. Esimene mees oli selleks ajaks juba võistluse võitnud, tema edu oli kuskil 350 punkti juures. Teda ei püüa viie sarjaga ka siis kui ta ainult renni loobiks. Vaatame,mis kohti siis veel pakkumisel on.
Esimeseks vastaseks oligi norrakas John. Kuna täna oli saal paksult rahvast täis, siis õhuniiskus oli laes. Pöidlaaugu järgi tundus algusest peale veidi ligane. Round-Robinit mängiti kaks meest rajapaaril. Avavise lõppes 4-9 splitiga. Edasi toimetasin kolm striket. Kohe hakkas ka õli kanduma ja edasi pidi väga hoolega palli rajale laskma. Sellest hoolimata sain enamus aega ilusti tasku, kuid sparemängu, lõpptulemuseks 203. Järgmisel rajapaaril kiskus asi nutuseks, suurte pingutustega pigistasin 178. Boonusest pole vist mõtet mainidagi. Kolmas sari uuel rajapaari ja vastaseks Jukka, kes võttis hiljem kimbuga medaleid. Rada oli nii erk, et ei andestanud grammigi. Mängisime mõlemad sparemängu mõne vahelduva strikega. Alates viiendast ruudust võtsin kotist All Terraini, mis lubaks veidi kõvemat litrit anda. Esimene vise oli veidi paks tasku aga ikkagi strike. Edasi jälle taskutest erinevad üksikud kurikad. Üheksandas ruudus surusin palli kogemata neljanda liistuni ja sealt ei jaksanud enam tagasi väänata. Lauale jäi 1,2,4 mille korralikult maha sain. Jukka oli jõudnud vahepeal ühe spliti teha ja nii oli enne kümnendat ruutu mul pisike edu. Korrigeerisin veidi algasendit ja saatsin palli teele. Veidi enne taskut haakus pall äkitselt raja külge ja tulemuseks oli 4,7-3,6,9,10. Kurat kui nüüd oli esimene boonus lausa käeulatuses... Viskasin vasakust servast pea kolmanda liistuni välja ja pall võttis parema nurga maha, lennutades kurikad vasakusse nurka aga kaks jäid üles ja Jukka võttis boonuse kahe punni võrra. Minu saak 179, masendav...
Uueks mänguks sain samale algusrajapaarile, mis mulle kõige kindlam tundus. Vastaseks Nantes hõbedale mänginud prantslane. Olin eriti püüdlik, kuna vahetulemused näitasid , et olin kukkunud kuuendaks. Sain pingutuste tulemusena neli ilusat striket. Edasi paar sparet ja veel tupla. Kokku puhas mäng 237 ja ka boonus. Kuna teised olid ka vahepeal püüdlikult mänginud, siis minu kohta see eriti ei muutnud.
Viimane võimalus ja sari nendel vastikutel radadel, kahel rajal oleks nagu eri õlitust kasutatud. Alustasin sparega ja siis venitasin kolm striket kuni sain spliti. Lõpuni vahelduv strike,spare mäng. Kokku 205. Kogu Mastersi keskmine jäi 200 peale. Mul oli taga väga palju häid tuttavaid ja fänne, kes mulle iga viske järel häälekalt kaasa elasid. Sellest hoolimata jäi minu Mastersi kohaks viies, mis tegelikult pole sugugi paha. Aga kõva kooliraha selle poolest, et ega ikka väljakuulutatud õliskeemi peale loota ja selle järgi palle kaasa valida ikka ei saa. Tegelikud olud on hoopis teised. Seega tegin otsuse, et edaspidi sarnast altmineku pallivalikul ellimineerida hakkan edaspidi palle võistlustele kaasa valima hoopis värvi järgi...noh võtan need, mis kohe rohkem meeldivad.
Sel aastal autasustati medalitega kõiki (6 kohta), kes olid ennast Mastersisse välja rabelenud. Seega saavutasin auhinnalise viienda koha ja sain ilusa medali. Kõik 23 sarja keskmine jäi 202 peale.
Kokkuvõttes võin öelda, et selle medali sain puhtalt tahtejõuga mänginisest, vahendid olid veidi puudulikud.
Homme viiakse meid bussidega ekskursioonile ja õhtul on pidulik bankett. Seejärel peaksime paar tundi silmad kinni hoidma, mille järel meid juba lennujaama poole hakatakse sõidutama. Varahommikul lennukiga Kiievisse ja sealt teatud tundide pärast Riia lennujaam. Siis tuleb suurest autoparklast veel endale sobivat värvi sõiduriist valida ja mõne tunni pärast peaksime olema taas oma heas kodus.
Tänan teid kõiki, kellele pakkusid minu muljed huvi ja kes selle ka viitsisid läbi lugeda. Tänan ka kõiki, kes hoidsid pöialt, aitäh!
Haifa, Iisrael 2011
Kojusõit
Ei saa veel lõpetada. Kui banketisöögid söödud ja pidu läbi, sõitsime bussiga hotelli, kust järgmine buss pidi meid paari tunni pärast viima lennujaama. Kuna lennujaam asub umbes 100 km kaugusel, siis loomulikult iga nelja eestlase pärast ei hakata erireisi korraldama. See tähendas, et lennujaama jõudsime öösel ja kolm tundi enne lennuki väljumist. Esimene passikontroll tehti bussile vahetult enne lennujaama. Bussi peatasid ilma korraliku mundrita erinevates T-särkides automaatitega relvastatud mehed. Üks tuli bussi ja kontrollis tähtsa näoga dokumente ja teised vaatasid pallikotid üle. Järgmine kontroll oli lennujaamas enne sisenemist chek-inni tsooni. Järgmisena saime ristküsitletud ja jälle kontrollitud pallikohvritele mingid eriti tähtsad kleepsud. Järgmine kontroll ja siis pidi pagasi kohvrid laskma läbi suuremõõdulise läbivalgustustunneli. Seal jälle väike selgitus kerade kohta ja ristküsitlus. Pallikotid said veel uued triipkoodid. Nüüd lõpuks chek-in, jälle paberid. Edasi püksid-traksid , kellad värgid ja läbivalgustus. Muide Ipad ei olegi arvuti, teda ei pea kotist eraldi välja võtma. Peaks nendele Apple meestele kirjutama, et mida kuradit nad arvuti pähe müüvad? Euroopas ei klassifitseeru isegi pagasikontrolli... Siis passikontroll ja mingi tähtis pitsat. Järgmine kontroll oli oli uksel enne sisenemist ootealale ja siis veelkord korrus allpool enne lennule viiva bussi väljumist. Kokku küsitleti ja kontrolliti meie dokumente täpselt 9 ( üheksa) korda. Pärast nii põhjalikku nõelasilmast läbiajamist peaksime küll terroristide nimekirjast maha arvatama ja Eesti Vabariik peaks meid omaks võtma kui eriti kontrollitud ja ustavaid riigikodanikke. Kel nii pikka kannatust ja vastupidavat närvikava pole taskust võtta, peaks valima reisisihiks pigem Soome kuhu võib üleoleva muigega ilma isegi ruudulise paberita sisse marssida. Aga muidu oli Haifa väga tore roheline linn, mis sealset kõrbekliimat ja vee saamise moodust ning maksumust arvestades on väga kulukas pidada.
Kirjutan neid ridu hetkel Kiievi lennujaamas Riia lendu oodates.

ESBC 2011 website

Oleme jälle avatud! Lõbusad laste sünnipäevad bowlingus.

Sa oled siin: Avaleht Võistlusmuljed ESBC 2011 Haifa, Iisrael