FunBowling

ESBC 2012, Norrköping, Rootsi

Seeniorite EM 2012, Norrköping, Rootsi

 

Seekord oli lennuki asemel võimalik minna autoga. Rõõmustasin, kuna see tähendas, et sain kaasa võtta tavapärasest rohkem palle. Autoga jaanipäeva eel Tallinna, õhtuse laevaga järgmiseks hommikuks Stockholmi ja sealt edasi umbes 170 km Norrköpingusse. Kuna osalejad ei mahtunud kõikidesse ametlikesse hotellidesse ära, siis meie hotell oli niinimetatud lisanimekirjas. Vana aegu näinud maja aga kuidagi kodune. Õhtul käisime võistluste avamisel, kus meie noorsportlane Tõnu kandis Eesti lippu. Oli igal juhul väga uhke näoga.

Meie esimene võistlus toimus Eurobowl saalis, kus olid AMF-i masinad ja System300 laminaat, mis AMF-i omaga võrreldes oli kuidagi libedam ja ka tuimem. Paarismängude võistlusvoor meile pidi algama kell 21. Kohale jõudes selgus, et ajakava oli läinud veidi nihkesse ja alustada saime tunni võrra hiljem.

     Hoovõtu rada testides, selgus, et see oli märgatavalt libedam. Proovisin erinevaid taldu, kuid harjumuspärast pidamist ei leidunudki. Kui jala raskus vajus tallapidurile, siis ootamatutes kohtades sõitis jalg alt ära, mõnes kohas jälle pidurdas järsult. Väga ebatunne on kui peale kõige pead veel mõtlema jala pidamise peale. Soojenduse ajal püüdsin leida palli, mis toimiks. Algul värske õli peal tundus, et justkui saaks tasku aga etteruttavalt öeldes oli see tunne petlik. Kui jalg pidurdus järsult, siis tõmbasin palli sisse ja kui jalg alt ära vajus lendas pall kohe väljapoole, mille tagajärjeks oli auk. Enesekindlus kadus nagu vits vette.

   Alustasin kohe päheviskega, millele järgnes väljapoole visates teinegi auk. Tegin esimesse sarja kokku 5 auku, mis andis kokku 153. Polnud just paljulubav algus. Püüdsin kogu aeg jalalibisemisele mitte mõelda aga see lihtsalt polnud võimalik. Teise sarja algusepoole jäi üles 2,4,8 ja pall sõitis otse taha välja, tegemata märkigi, et peaks keerama. Sarja lõpuosas võtsin maha kaks rasket splitti 4,7-10 ja veel sellise kominatsiooni nagu 4,7-3,6,10,9. Oli vast asetus. Sari lõppes siis ühe veaga 173 peale. Selleks ajaks olin proovinud kõiki palle ja mingit lubavat mängujoont ei leidnud. Otsisin paaniliselt mingit turvalisemat joont. Sellel laminaadil on tagapool kaks tumedat liistu, millest välimine asub 8 liistu peal. Sellest sissepoole hoides võis pall vahel üsna järsult reageerida ja sellest liist väljapoole lõppes auguga. Üks näide, kui püüdsin mängida Eruptioniga, mis liigub sirgelt ja lõpus teeb sujuva kaare. Püüdsin seda servast maha panna ja veidi tasku suunas hoida, vahel strike vahel mõni hulkuv kurikas. Ühel viskel panin palli tugijala kõrvalelibisemise tulemusena kogemata kolmandale liistule maha ja pall sõitid täiesti otse kuni lõpuni välja võttes servast kaasa 3 kurikat.Kolmandaks sarjaks hakkas mõistus otsa saama. Võtsin AMF-i OMG ja püüdsin visata 15 liistust 10-dani. Selle tulemusena sain sarja kaks triplat, viskasin ühe kümpi kanalisse ja sain veel lisaks kaks auku, tulemuseks 200.

Nüüd kolisime viis rada edasi uuele rajapaarile.

Esimesed kaks ruutu sain jälle augud, üks üle reageerides ja teise väljapoole. Ponnistustega pooleks ainult 176. Vahepeal proovisin võimsamate mattpallidega ülespoole minna aga sealt jooksis pall lihtsalt suvaliselt läbi.Järgmise sarja tahaks lihtsalt ära unustada. Spareviga, auk vahele, mõned terved ruudud, üheksandasse jäi harvaesinev 3,10-4,7 ja kümnenda esimeses viskasin suures meeleheites lihtsalt kolmandast kurikast mööda....143.

Kuna kõik suured ootuspinged olid eelmistes sarjades ammu väljahigistatud, siis püüdsin veel midagi mõistlikku välja mõelda. Võtsin tugeva läikivapinnalise Tracki 811A ja proovisin visata veidi kõrgemalt aga mitte liiga välja. See ei toonud erilist edu aga vähemalt suutsin teha ainsa puhta mängu. Enamuses jäi tasku veidi lahjaks aga pall sai mööda õli siiski taskuni toimetatud. Korra enne lõppu sain tupla ja sari tuli siis päeva kõrgeim...202. Ütlen ausalt, et kokku neid numbreid liita ei tahakski, see oli nii masendav.

 Jalalibisemist ei suutnud isegi kuuenda sarja lõpuks ka kontrolli alla saada, eks see oli ka üks olulisemaid tegureid, miks vise nii paaniliselt lagunes. See on juba kolmas võistlus järjest, kus mingi sisemise ajendi sunnil treeningutel õpitu laiali laguneb. Ei oska iseeneselegi seda seletada miks. Kui saalist pallid autole tõstsime oli kell pool kaks öösel ehk siis Eesti aja järgi pool kolm . Täna on meil vaba päev, põen üleelatu ära ja homme hommikul kell 9 mängime triot.

 

Trio

Hommik algas kell 7, kiire hommikusöök ja siis sõitsime autodega saali. Tänane saal kujutas endast vana Brunswicki tehnikaga aegunäinud saali. Hoovõturajal proovides oleks esimesel korral peaaegu käpuli käinud. Jälle uued tallad ja lõpuks sain enam vähem rahuldava tulemuse, kuigi esimese sarja ajal oli vaja harjumuse kohaselt veidi ettevaatlikumalt jalale toetada. Meie trio koosnes Aivarist , Reinust ja minust. Soojenduse ajal oli raja lõpuosa endiselt üsna pöörav, mis aga iga viskega veidi loiumaks muutus. Esimene sari oli õuduste  unenägu, üle ühe ruudu sain spliti, lõpuks kui üks strike veel all oli, tuli taskust ka 7-10...Lihtsalt ei olnud sõnu. Sari lõppes minu jaoks 144-ga, teistel mõnikümmend silma rohkem. Teiseks sarjaks võtsin ääremänguks sobiva Eruptioni ja sellega sain 5 liistult veidi sissepoole hoides kaks striket järjest. Järgmisse kahte ruutu sain kaks sügavat auku, mida loomulikult paigata ei õnnestunud.

Võtsin siis kotist vana Kineticu, mis soojenduse ajal üldse midagi teha ei tahtnud ja läksin veidi ülespoole. Eelmises saalis ja ka tänases olid kasutusel isejalutavad Kegeli rajamasinad. Ma ei tea mis põhjusel aga mõlemas saalis toimis sama loogika, visates 8-liistust väljapoole võisid kohe palliga hüvasti jätta. Seega oli mängujoon minu viske jaoks eriti raske, ei tohtinud sisse eksida ega välja visata. Mängu ala oli kole kitsas. Proovisin siis palli hoida reipa viskega 17 ja 10 liistu vahel. Kinetic aitas mul saada alustuseks paar sparet ja siis tegin kuni üheksanda ruuduni tripla. Tundus, et tuleb korralik sari. Kümnedat viskama minnes kartsin välja eksimist ja pall jäi liiga sirgelt jooksma...splitt 4-6,10 ja tulemus kustus 181 peal.

Järgmine sari tõmbles spare mängu piiri peal. Sain palli kogu aeg tasku, ainult kurikaid ei saanud minema. Üheksandasse sain ilusa strike, kümnendasse ruutu peaaegu samailusa tasku ja....järjekordne 7-10. Hakka või karjuma. Normaalsest 200 mängust sai äkki 168. Kohutavalt palju on sellel võistlusel olnud ebaõnne. Iga kord kui striked all on , siis järgmisel taskuviskel jääb mingi 8. 9. või hoopis 7-10 püsti. Kurikad kõiguvad, kukuvad peaaegu külili ja ajavad ennast ka siis jonnakalt püsti. Kahe võistluspäeva jooksul on ainult üks kord, kus messenger niitis kümpi jalust. Kõigil muudel võimalustel jäid ka need kurikad püsti, mis kergelt pihta said...

Rajad olid muutunud ühtlaselt mesiseks. Mingit järsku reaktsiooni (no millal ennem Brunswicki rajal seda olnud on...) ei olnud ühegi palliga. Uus rajapaar, esimed visked sain ilusti tasku ja kaks striket olemas. Kolmandas ruudus sattus pall pähe ja sain sellise huvitava spliti 3,6-4,7. Seejärel jälle tupla.Kaheksandasse ruutu peale eelnevat striket tuli järjekordne 7-10.  Üheksas ruut, vise 7-da liistuni ja kohe auk sees 6,10-2,4,7. Vahepeal olin proovinud ka matisemate ja tugevamate pallidega aga need ei jaksanud midagi teha. See sari lõppes 174.

Nüüd jõudis kätte aeg kus peaaegu iga viske eel pidi veidi trajektoori korrigeerima. Rajad muutusid väga kiiresti. Minu mõnevõrra kiiremale viskele oli rajamuutused  mõnevõrra vähem mõjusad kui aeglasematele visetele. Kõrvalmängijatest oli näha kui järjekindlalt nad sama reha otsa komistasid.Järgmine sari oli selle võistluse unelmate sari. Mõned korrad  nöökis kümp, sarja keskele sain tupla. Üks vise kaldus veidi väljapoole aga selle augu õmblesin kinni. Sarja lõppu tegin viis ilusat striket ja tulemuseks puhta mänguga 235.

Rajad olid muutunud veidi ühtlasemaks,  alumine äär oli üsna kuivaks mängitud. Sain järjest kõrgemale kolida ja see oli vesi minu veskile. Viimast sarja alustasin ilusa taskuga, teine vise haakus liiga vara ja neljas kurikas jäi püsti. Pidi väga, väga hoolas olema, et iga viske eel veidi korrigeerida. Sain tupla ja siis unustasin liistu võrra liikuda ning karistuseks sain päheviskest augu 7-3,6,10 ja seitsmes jäi muidugi maha niitmata. Nüüd olin väga hoolas ja tegin kolm ilusat taskut. Üheksas ruut ja kümnenda esimesed jätsid 7. kurika. Kusjuures teisel viskel 7. liikus püsti olekus nii servale, et vaevu püsti jäi aga ta kurat seisis. Lõppu lajatasin südametäiega veel viimase tasku ja tulemuseks 212. Kui nüüd veel paar sarja oleks saanud mängida, siis oleksin vist kogu aeg tulemust parandanud. Kogu blokk 1114, mis nendes oludes polnudki elu hullemad.

Esimest korda elus olin nii nõrga tulemusega mängu järel enesega tõsiselt rahul. See, et rong oli minu jaoks juba esimese sarjaga läinud, olin leppinud. Ma leidsin täna üles oma mina koos oma viskega, mu enesekindlus, mis esimese mängupäeva järel oli täielikult porri tallatud oli tänas taas jalule aidatud. Kogu kuue sarja peale tegin ainult ühe sparevea ja seda ka sellepärast, et tugijalg jäi hetkeks kinni ning vise jooksis sisse. Kui poleks olnud neid õnnetuid splitte, siis oleks isegi arvestatava tulemuse saanud.Ka meie teistel mängijatel oli täna suht must päev. Ja nagu Ants hiljem nentis, et selle aasta mäestikulaager läks puhta puusse...alpimajast sai liiga hilja välja tuldud....Homme puhkame ja siis panustan kogu jõust viimasele päevale singlite mängu saalis. Seal saab iga mees olla ainult enda eest väljas. Mastersisse pääsuks peaksin peamiselt 300 sarju viskama aga singlite medalid on veel jagamata. Alla ei anna enne kui viimase sarja kümnes ruut on mängitud...

 

Single

Saal sama nagu eelminegi ehk Brunswick koos oma libeda laminaadiga. Saal iseenesest tundub pisike ja hubane, 12 rada. Hoovõtt poleeriti silikooniga üle ja oli veidi libedam kui eelmises saalis. Nii libe siiski polnud, et järgmine tald alla panna. Soojenduse ajal proovisin erinevaid palle. Matisemad sõitsid kuidagi liiga otse läbi. Tugevapinnalisem 811A aga käitus väga äraarvamatult. Serv nagu ikka libises läbi. Parima reaktsiooni andis ikkagi vana hea Kinetic. Aga iga viskega läks rada libedamaks, õli kandus nobedalt. Alustasin veidi ebakindlalt sparemänguga. Suutsin 8.-st kurikast paremalt mööda visata. Sarja lõpu poole sain kaks ilusat striket ja üheksandasse ruutu võttis pall liiga vara kinni ning stereo oligi püsti. Sain kuidagi 175 kokku. Polnud just paljulubav algus. Pealegi olin end häälestanud vähemalt 1350 viskamiseks.

Järgmises sarjas sain neli auku, millest ühe paikasin ja vedasin vaevaga 182 välja. Võistlusnärv oli ammu maas, kuna esimene sari näitas, et üle oma varju ikka ei hüppa. Proovisin küll väga hoolikalt mängida, kuid sellest sõltumata tegin mitmeid vigu. Ja selle võistluse ebaõnn jälitas meid igal sammul. Kõik messengerid mis lendasid, lendasid raudselt mööda.  Kolmandas sarjas tegin peale splittide veel ka ühe kümpivea. Vaevaga 159. Nuta või naera. Nüüd kolisime uutele radadele.

Selles sarjas sain neli splitti, kuigi proovisin erinevaid trajektoore, no lihtsalt midagi ei aidanud. Enne lõppu sain suure surmaga kolm striket ritta, mille peale sain ühksandasse ja kümnenda esimesse spliti. No mida rohkemat sellisest sarjast loota kui 167, oi õudust. Nüüd hakkasid rajad mingil määral kuivamise märke ilmutama, muutudes ühtlasemalt mesisteks. Võisin oma Kineticuga veidi ülespoole liikuda peaasi, et väljapoole 8. liistu ei viskaks. Iga viskega muutusid äkki rajad kuivemaks. Minu Kinetic hakkas rõõmustama. Liiga hilja aga ikkagi... see sari lõppes küll 189-ga aga sain aru, et kui nüüd veel saaks alustada, siis võiks kahepoolesajaseid loopida.

Järgmine sari oli minu selle õnnetu võistluse unelmate sari. Sain paugutada üle välja ja kõik mahtus tasku. Ülle filmis pärastiseks analüüsiks lõpuviskeid ja kui hiljem vaatasin, siis oli näha, et osa viskeid läksid kuni 4., 5.-da liistuni ja ikka tulid tasku. Kogu sarja peale tegin ainult kolm sparet ja sari tuli 246...no see oli uskumatu. Nii see võistlus sedakorda lõppes. All Eventi kohaks jäi 70. Tuju oli selline, et kaalusin täiesti tõsiselt hakata tegelema mõne muu tervisespordiga. Kellele kurat sellist närvikulu vaja läbielada on ja pealegi veel väga kalli raha eest. Ainult must masendus ja pettumus.

Sellel võistlusel oli väga kehv loosiõnn ka, kaks korda pidime mängima peale südaööd, kui kõik normaalsed juba põõnasid.

Kui me reedel käisime mastersi finaali vaatamas ja nägime mis seal toimus, siis minu enesetunne veidi paranes. Isegi Chris Van Damme viskas esimeses mängus rea splitte ja sai tulemuseks 130....

Enamus sarju olidki seal 170-180 vahel. Ütle nüüd veel, et õliprofiil oli lihtne...Tõenäoliselt sai korraldajatel puusse pandud ehk sobiva õli ja õlimasina kooslusega. See õli ju ei kannatanud mängida kuna ta ei püsinud paigal vaid kandus algusvisetest peale.

Järgmisel aastal toimub sama võistlus Saksamaal. Eks näis kas leian endas jõudu ja motivatsiooni selle nimel harjutada. Praegu varjutab hinge ainult tohutu pettumus. Võib olla olid ootused liiga kõrgele kruvitud ja kõïk mutrid minu peas ei pidanud pingele vastu...ei tea. Küll aeg annab arutust.

Stockholm, sadam. 30.juuni 2012.

 Tule ja korralda oma sünnipäev koos sõpradega bowlingut mängides!

Sa oled siin: Avaleht Võistlusmuljed ESBC 2012, Norrköping, Rootsi