"Sel aastal on meeste EM-il osalejatel hea mängu korral võimalus mängida ennast 15 parema meeskonna hulka, mis annab õiguse osaleda järgmise aasta MM-l."
Algselt koosnes meie tiim manager -treener Ahti, sünnitus-eelne Aivar, Janno, Raul, Kert, Hardi ja mina. Aga kuna Aivaril on viimasest matemaatikatunnist liiga palju aega möödas, siis ta ei osanud enam oma järjekordse lapse sünnimomenti täpselt arvutada ja seega jättis treener ta karistuseks koju titelappe vahetama. Väärilise vahetuse Aivarile leidsime tulevikulootuse Olari näol.
Tänu Ahti meeletule organiseerimisvõimele oli ta meile sõiduks organiseerinud luksusliku Mersu bussi. Kuna maailmarändur Hardi sõitis kogu oma famiiliga juba mitu päeva varem Austria poole teele, siis ülejäänud meeskond tuli läbi Tartu, et ka mina ei peaks jala minema. Tegin meeskonnakaaslastele enne teeleminekut veidi grill-liha ja Ülle küpsetas koogi. Kui kõht täis ja põied kortsus, asusime teele. Sõiduks planeerisime umbes paarkümend tundi, tegelikkuses läks koos bensu-ja pissipeatusetega aga üle 25 tunni. Ahti oli kangelaslikult roolis ka siis kui juba viimased kümme kilomeetrit oli kinniste silmadega sõitnud. Lubasime Ahtil tulla tagaritta pikutama ja Janno asus rooli. Teised proovisid võimaluse korral tukkuda. Muidu üsna rahuliku loomuga Jannol oli veidi väljaelamata pingeid ja seda proovis ta meie bussi peal maandada. Ütleme nii, et tukkumine oli suhteliselt välistatud, kuna bussi külg-ja pikisuunalised kiirendused ei lasknud keha lõdvaks lasta. No eks oma rolli mängis ka Tsehhi maantee...
Järgmisel päeval enne Austria piiri tegime veel ühe söögipeatuse, mille arve tasus üllatuslikult Raul kes oli värskelt miljonäriks saanud, võites Lohe Cupi finaali nagu ta ise raha päritolu püüdis legaalselt selgitada. No las jääb tema südametunnistusele. Kõht sai kõigil täis ja politseisse me ei hakanud teatama...
Kohale jõudes maandusime saalis kus vaadati meie ID-d ja pallid üle. Ja nagu siinmail ka varem on kombeks olnud, pidid kõik oma pallidest väljaturritavad näpututid ziletiga maha lõikama. Küüntest ei tehtud väljagi, seega sai minu eelnev maniküür küll täitsa ilmaasjata tehtud..
Hotell Senator asub saalist umbes kilomeetri kaugusel ja on igati korralik ja puhas koht. Sai siis isegi hambaid pestud ja dushi all käidud, täitsa inimese tunne tuli peale. Õhtul käisime lähedalolevas pubis viini snitshelit ja struudlit sõõmas. Ja see ei olnud lihtne õhtusöök, nimelt öösel kusagil Poola -Tsehhi metsade vahel algas Kerdil uus eluetapp ehk täitus 19.s eluaasta. Juubelilauda olid kutsutud kõik. Ööpäevase sõidu järel nautisid kõik pidulauda lausa kinnisilmi ja ilmselgelt unega võideldes. Aga kõik võitlesid lõpuni ehk siis osad tuisu-õlleni või tuisu-struudlini. Äkitselt suureks kasvanud Kert tegi ka treenerist isa valvsa pilgu all kerged juubelilõhnad juurde. Suured tänud. Aga nüüd ruttu hotelli ja kohe magama enne kui uni üle läheb...
Treeningpäev
Täna siis esimene ametlik võistluspäev. Kell 9 oli kaptenite koosolek kus avaldati kaks õliskeemi. Kui komakohti veidi ümmardada, siis mõlemas profiilis oli suhteliselt rikkalikult õliga ümberkäidud ehk 25 ml. Pikema õli pikkuseks 44 jalga ja veidi lühem õli 38 jalga. Lühemal õlil tundus breik olevat kusagil 5-6 liistu lähedal ja pikema 9-10 liistu lähedal. Reeglite eripäraks veel see, et sarjade vahel ei tohtinud enam palli pinda muuta.
Meie ametlik treening algas kell 10:00. Iga riigi meeskonnal oli 10 minuti kaupa kasutusel kolm rada, millest paaritud rajad oli lühema ja paarisrajad pika õliga. Algul tundusid mulle mõlemad suht libedad. Kui vise juba veidi paremaks läks, tundus, et 38 jalane on mängitav. Algul suht alt ja raja muutudes tuli julgemalt ülespoole liikuda. Pikemaga olin hädas. Kui enamus suutsid palli suhteliselt kõrgelt ja väiksemat nurka mängides pöörama saada, siis minu pallid seda ei suutnud. Õigem oleks küll öelda, et mees palli taga ei suutnud. Parima reaktsiooni sain suht alt ja piki serva tugevate mattpallidega mängides. Kuna kõik proovisid kõiki kaasasolevaid palle ja kõiki mõeldavaid trajektoore, siis rajaolud muutusid lausa minutitega. Juba surid mu mattpallid pika õli peal ära. Parimat elumärki näitas Tracki 811A, millel on läikiv aga tugev pind. Esimese treeningtunni lõpu poole pidin lühemat õli mängima juba Kineticuga ja vähemalt 20 liistult kusagil 8-10 liistuni. Pikem õli lubas nüüd juba mängida peaaegu samast 20 liistult aga mitte kaugemale kui umbes 15 liist ehk väikest nurka. Minu viskega on see suhteliselt keeruline ja turvalisemalt tundus veidi altpoolt mängimine. Nüüdseks kadus juba erinevus mõlema profiili vahel ja otsustasin enne lõppu katkestada, kuna ei näinud sel loopimisel mingit mõtet. Päris võistluspäeval on kindlasti kõik hoopis teistmoodi. Siis ei proovita enam absurdseid trajektoore ja rada nii segamini ka ei mängita. Mulje oli siis selline, et lühema peal tundsin ennast palju kindlamalt kui pika õli peal. Aga ega keegi sellest pikast mind ei vabasta, lihtsalt pean hakkama saama.
Kui kõik olid lõpetanud, pallid liftiga 2. korruse parki sõidutanud, istusime saalis maha ja kinnitasime veidi keha. Manager Ahtil oli väga närvesööv ja vastutusrikas ülesanne. Tuli paaride kooslus ja mängupäevad paika saada. Seda kuuma kivi veeretas ta tükk aega peos. Aga nagu hambaarsti juures, lõpuks tuleb ikka tooli istuda ja suu lahti teha, tahad või ei taha. Kaks paaride vahetust oli hommikul kell 9 ja üks õhtupoolikul kell 18. Andsime esimese valiku meie tulevikulootusele Kerdile (noh ikkagi sünnipäev ka ju ...). Kuna tal näpud olid veidi hellad, siis ta varahommikul eriti mängida ei tahtnud, seega homme kell 18. Kert avaldas soovi mängida Jannoga. Treener proovis ka veidi vanema inimese vastu veidi viisakust üles näidata ja lubas minul järgmisena valida. Kuna olen paaril korral esimese jänesena mängides käppi kõrvetanud, siis otsustasin mängida ülejärgmise päeva hommikul. Kuna mul veel paarilist polnud, siis Ahti küsis kuidagi mossitama hakanud Rauli käest, et kas ta tahaks ehk Udoga mängida ... Kuna hetkelisest vaikimisest ei osanud ma muud välja lugeda kui seda, et ennem surm kui minuga, siis valisin Rauli tervise huvides kiiresti toanaabrist pool-tartlase Hardi. Raul paneb paarismängus märgi maha homme hommikul kell 9 koos eriliselt andeka noormängija Olariga.
Kõht kuidagi täis, asi maitseelamusest kaugel, jalutasime hotelli, et enne õhtust avatseremooniat ennast veidi pesta ja võib olla isegi pead kammida.
Paaride võistluspäev
1Peale hommikusööki jalutasime saali vaatama, kuidas meie esimesel paaril läheb. Nagu oligi arvata, ei olnud ametliku treeningu ja võistluspäeva õlil midagi ühist. Olari ja tihtipeale rada kitsaks ja pallsõitis mööda renni. Väga kahju oli selliselt kaotatud punktidest, eriti kui see juhtus tavaliselt peale paari striket. Raul tundus peale kahte esimest sarja olevat kuue tugevama riigi hulgas aga nagu elu näitas ei pidanud ta päris lõpuni vastu. Ühe tugeva sarja mängis ta küll aga teised läksid paljude splittide nahka. Kuigi korduvalt korrates, et kaotada pole enam midagi ja tuleb mõelda-teha midagi muud, ei suutnud ta lõpuks kuidagi kahesajasele keskmisele läheneda. Olari sai kuue sarjaga kokku peaaegu tuhatkond punkti ja Raul sai sada silma rohkem, mis üldist mastaapi arvestades polnud iseenesest kuigi paha. Soomlaste paar sai ainult mõnikümmend punkti rohkem. Norrakad hävisid selles vahetuses täielikult. Ühesõnaga Raul oli oma tulemusega õudselt rahul ja rahulolev inimene on õnnelik.
Kuna Kert ja Janno mängivad alles kell kuus õhtul,siis otsustasin kesklinna kolama sõita. Metroojaamas oli kadunud kiosk , kust paar aastat tagasi sai veel piletid osta. Seinas oli küll kaks piletiautomaadi moodi seadeldist, kuid kogu jutt ainult umbses saksa keeles. No mitte muhviga ei saanud aru. Üks saksa mutt proovis mind aidata aga saksakeelsest valangust ei saanud ta vist ise ka aru. Ühesõnaga sai mul süda täis ja istusin esimesse ettejuhtuvasse trammi. Nüüd siis olen väljamaal ka jänest sõitnud. Kui kõrvad juba nii pikaks olid veninud, et hakkasid longu vajuma, siis tulin kesklinnas maha. Arvan, et Austria riik võis ühe sõbraliku väikeriigi bowlerile küll paar peatusevahet välja teha, meie oleme ju seda Kreekat aidanud küll ja küll ...
Tore jalutuskäik päikesest lõõskavas vanalinnas, mis oli inimesi puupüsti täis. Saali jõudsin esimese sarja keskel. Kert ütles, et algus oli väga libe ja kasutas oma arsenali kõige võimsamat kahurit. Janno oleks kokkuvõttes mänginud väga hästi kui ta poleks enamus sparesid paremalt mõõda littinud ... Kerdil ähvardas peaaegu kahesajaline keskmine tulla. Kui juba viienda sarja ajal mängisid peaaegu kõik uhkelt üle terve välja, siis lätlased paugutasid ikka teise märgi kaudu ... neid ei seganud õli olemasolu ega ka selle puudumine ... Kokkuvõttes sai Kert napilt alla 1200 ja Janno umbes 1065 silma. Sellest sõltumata olid nad esimese päeva järel 40. kohal. Meie Hardiga paneme oma oskused proovile homme hommikul kell 9:00.
Teine võistluspäev
2Tundub, et meie manager Ahti saboteerib kogu üritust. Ta oli kusagil teepealt salaja mingi viiruse üles korjanud ja tänaseks on kogu tiimil tatitõbi ja kumisev pea. Minul hakkas see eile õhtupoolikul. Öösel olid külmavärinad ja higi otsaees. Niimoodi sain tükati kuni kella neljani tukastada ja pärast seda magada polnud võimalik. Hommikut oodates arvasin küll, et minust mängumeest täna pole. Aga teada on ju, et inimvõimetel pole piire ... ajasin ennast isegi hommikusöögile, mille üsna vastu tahtmist sisse surusin. Jalutasime Hardiga saali ja seadsime ennast pidupäevaks valmis. Iga võistlus on ju sportlase pidupäev.
Alustasin soojendust 811A-ga, suhteliselt serva lähedalt. Esimesed visked keerasid veidi üle aga iga viskega hakkas see jama järele andma. Proovisin mõned visked ka matisema palliga aga nendelt mingit reaktsiooni ei saanud. Kui mäng hakkas andis vasakpoolne rada strikesid ja parempoolne sparesid. Peale üht striket viskasin palli renni, õnneks paikasin ära. Ülejärgmine vise samal rajal sama asi, ainult pall jäi viimase liistupeale pidama ja üles jäi kujund 1,2,8-7, mille samuti paikasin, seega puhas mäng ja 196. Järgmist sarja mängisin sama koha lähedalt ja turvaliselt, sest nägin kuidas ümberringi pallid läbi vajusid. Suutsin ühes ruudus 3,6 kurikast ainult kolmanda ära võtta. Ja teine absakas tuli enne lõppu kus 3,6,10-st sain kätte 3 ja 6. See "turvaline" mäng lõppes 168-ga. Tagantjärele tarkus oli, et oleksin pidanud kõrgemale kolima ja kohe. Järgmises sarjas sain kahe strike vahele sellise viske, mis paremast servast ainult 3 kurikat maha võttis, paigata ka ei õnnestunud. Kümnenda ruudu viimasesse sain stereod ja tulemus nigel 168. Naljatuju muidugi polnud. Hardil tükkis ka pall selgelt liiga küljepöördest läbi libisema. Õnneks paikas ta need suuremalt jaolt ära. Neljas sari oli halb unenägu, viskasin kümpist mõõda, sain rämeda spliti ja kui enne kümnendat ruutu oli kaks striket all, viskasin veelkord kümpist mööda, sedakorda paremalt. Tulemus oli siis mängu vääriline ehk 158. Janno, kes selleks ajaks saali oli jõudnud, ütles, et hullem kui tema. No oleme ausad, kes tahaks olla veel hullem? Viiendas sarjas võtsin ennast kokku. Alustasin parempoolse jalgrattaga ja selle peale kolm ilusat taskustriket. Kõikm oli ilus kuni kümnenda ruuduni. Üheksandas oli veel strike ka all ja ühtki viga polnud teinud. Saatsin palli teele, kahjuks üsna küljepöördest, pall haaras keskelt kinni ja üles jäi 3,6,9 ja 10. Seda kahjuks ei paiganud ja tulemuseks 202 aga ikkagi päeva parim mäng. Unustasin veel lisada, et selle sarja mängisin kusagilt 20-lt liistult 8-10-dani. See mulle meeldib. Selline oli siis rada nüüd. Viimast sarja lubasime Hardiga, et teeme korraliku 200 mängu vähemalt. Uuel rajapaaril liikusin küll enne avaviset veel kolm liistu ülespoole aga pall haakus ja sain nõmeda 4,7-6,9,10 spliti.Tuli veel ülespoole minna aga teisel rajal liubises pall läbi, õnneks sain spare. Algusrajale tagasitulles tegin taas paranduse ja jälle sai palju liigutud, õnneks spare. Edasi sain pallid tasku aga järjest strikesid ei saanud enne kui kaheksandast kümnenda esimeseni. Lõppu veel spare ja kokku jälle 202. Kokku sain 1088, mis selles mastaabis pole just kehv tulemus. Oleks võinud veel hullemini minna. Hardi sai üle tuhande ühesaja. Kokkuvõttes jäime meie esikpaarile Kerdile ja Jannole alla vaid mõnekümne punktiga. Aga selle eest oli meie esitus nagu sünkroon-ujumine, ikka mul split ja tal split, ikka mul spare ja tal spare...noh meeskonna värk. Selle eest muidugi lisapunkte kahjuks ei antud. Magamata öö ja kumisev pea ei ole eriti head kaaslased. Vise ei sobinud ka kuidagi, mitte ei saanud palli käest korralikult ära. Kokku tegin 6 spareviga, mis minu tavalise vormi puhul on ülekohtuselt palju.
Homme mängime Hardiga kell 13:30 paarismängu teist osa nimega "pikk ja rõve õli". Kui praegu oma kirjutise lõpetan, siis lähen saali teiste tatiste juurde ja vaatame, mis seal täna toimub. Ahti lebab aga kõrvaltoas ja peab isiklikku võitklust kurja välismaise viirusega ... No kui ta nädala jooksul jalgu alla ei võta, oleme sunnitud ta vist siia talvituma jätma.
Kolmas võistluspäev, paaride "pikk ja rõve õli"
Meie paaridest mängisime koos Hardiga viimastena. Juba soojenduse ajal ei leidnud mingit mänguideed. Proovisin vihase Trainiga aga see oli veid uimane. Alustasin kuidagi ebalevalt üsna alt ehk siis kusagilt 8 liistult veidi tasku suunas. Esimese viske sain kogemata tasku, kuigi Train liikus üsna sirgelt lõpuni. Teisel viskel tekkis midagi reaktsiooni taolist ja see oli juba ilus tasku. Uskumatu, tuju kohe tõusis. Kogu sarja mängisin ilma erilisi riske võtmata aga sellegi poolest sain kolm splitti ja tulemuseks 171.
Uuel rajapaaril kasutasin enam vähem sama mängujoont ja alustasin jälle kahe tasku-strikega. Edasi jäi peale jalgratas, teisel rajal nihutasin end liistu võrra paremale ja jälle jalgratas ... Tegin veel viskeliinil korrektuuri ja uskumatu aga jälle jalgratas, õnneks võtsin need kena riivakaga kõik maha. Sarja lõpu poole läksin korraks proovima 4 noole kohalt mängimist aga tulemuseks split 4,7-10. Sari tuli siis ühe splitiga 192. Siinseid olusid arvestades oli see korralik tulemus.
Kolmas mäng uuel rajapaaril algas väga huvitava kombinatsiooniga, üles jäid kurikad 1,3,6,10 ja 8. kurikas. Paikama minnes võttis pall kaasa ainult 3. kurika, teised ei liigutanudki end. Edasi jätkus spare mäng. Olin selle sarja alguses vahetanud Traini veidi tagasihoidlikumate iseloomujoontega World Beateri vastu, mis tundus kuidagi paremini reageerivat. Seitsmendasse ruutu sain vastiku spliti 4,7-3,6,10 mida paigata ei õnnestunud. Nüüd mängisin kogu aeg üsna kõrgelt ehk 20 liistu lähedalt suht väikest nurka. Sarja lõppu õnnestus viis korda järjest pall suht tagantpöördest maha panna nii sain ma oma Austria rekordi ehk 5 korralikku striket järjest. Tulemus oli muljetavaldav ... 200.
Neljandaks sarjaks kolisime saali teise otsa ja nüüd hakkas pihta puhas spare mäng, sain ka kaks hulkuvat striket ja vastiku-vastiku 4,7-6,9,10 spliti. Kokku tuli 175, mis pole just kõige hullem. Viies ja kuues sari olid nagu halb unenägu. Rajad olid ainult üks ühtlane mesine mäsu. Siiani olin mänginud ilma ühegi spare veata. Esimene vise ja pall haaras keskelt kinni ning üles jäi parempoolne harvaesinev jalgratas, millest loomulikult jäi tagumine kurikas üles. Edasi sain kaks laia splitti, millest kumbagi maha ei saanud. Seega tripla kui vigade kohta selline termin oleks ...
Hardi seevastu oli täna bowlingujumala silmnähtav soosik. Alustas seda sama sarja 5 (VIIE) strikega, millest 4 (loe NELI) olid vasakult ... Aga ilus rida oli ikka ja punkte andis see meile kõvasti juurde. Eriti veel arvestades, et minusugune ligi sada kilo kaaluv pomm oli Hardil jala küljes, ning ähvardas meid mõlemaid vee alla tõmmata. Peale selle, et mul oli siis vea-tripla alustuseks vedasin tahtejõuga sarja lõpuni terved ruudud, kusjuures pidin selleks paikama veel sellised splitid nagu 4,7,-3,6,10 ning 4-9 ja augu 1,2,4,-10. Ei julge mõeldagi, mis siis veel oleks saanud kui need oleksid ka paikamata jäänud. Tulemus oli õige nadi 151. Ja muidugi päeva esimene spare viga ka kirjas. No siis ma veel ei teadnud, mis ees ootab.
Minu jaoks oli kadunud igasugune mängujoon ja idee. Viimase sarja esimene vise jättis kurikat 3 ja 6, millest võtsin kõrvalt apteekri täpsusega ainult 3. kurika ja mille peale isegi vastasvõistkonna treener tuli patsu lüües tunnustust jagama ... Ütlen ausalt, et sarja lõpuni toimunud sousti ei taha kirjeldada. Suutsin siia sarja teha kogu päeva töö ehk veel neli ämbriviga, mis lõppes 142-ga. Seega sama mis esimeses mängublokis ehk 6 spareviga, piisavalt splitte ja olematul arvul strikesid.
Kert ja Janno läbisid seda kannatuste rada juba hommikul. Janno ja Hardi mängisid tulemuste suurusjärke võrreldes enam vähem 1100 lähedale. Kert ütles enne meie mängu päris tõsiselt, et see ei ole tema ala. Ta peaks millegi muuga tegelema. See ei olnud nali. Tegelikult kui veidi ringi vaadata, siis suurem jagu teiste riikide tegijaid heidavad ikka pöörase pöörde ja kiiruse kooslusega. Kerdil jagub samuti üsna piisavalt nii kiirust kui pööret aga öelge head inimesed, mis siis meiesugused pallipudistajad peaksime veel tegema ... võib olla kabe-male polegi hullem variant?
Kert, Olari ja mina saime oma tulemuse sinna 1030 lähedale. Muide vahepõikeks oli tore vaadata, kuidas tumedanahaline kräsupeaga "sakslane" suutis staabiilselt ilma mingi vaevata ja erilise hoovõtuta heita spare-palli kiirusega 45 km/h. Saalis oli täna päris niiske ja palav, peale särgi kleepusid ka käed. Õues endiselt 34 kraadi stabiilselt. Üks tänavatermomeeter näitas kella kuue ajal õhtul veel 37 kraadi ... Võib olla oli päiksepiste saanud, ei tea.
Ahjaa ... Raul. Tema mängis eile, me kõik nägime ja teame aga ta ei lubanud enam endast lustilugusid pajatada ... punkt.
Hommikul mängime kell 9:00 lühema õli peal triot koosseisus Raul, Udo ja Olari. Vaadake, et meile pöialt hoiate ... kõik pole veel kadunud ...
Neljas võistluspäev, trio lühemal õlil
Hommikul on väga raske ennast käima tõmmata. Pöial oli ka nii tursunud, et pidin pallidest õige mitu teipi välja koukima. Soojendus oli eriti kandeline, vist korra suutsin kogemata tasku visata.
Mäng algas ja järjekorras olin ankrumees. Teise ruutu sain läbilibisenud palli poolt "toreda" kujundi 1,2,8-10 mille õnneks täpselt paikasin .Üks hulkuv strike ja muidu spare mäng. Neljandas ruudus haakus pall poole välja pealt kinni ja jättis 6,9 püsti. Paikama minnes kordas pall eelmist viset ja isegi ei puudutanud kumbagi kurikat. Mänguvahendiks värskel õlil ikka Tracki 811A, mis loomu poolest on suht võimas aga kaarjama reaktsiooniga. Visked olid nii kandelised, et ei saanud kuidagi palli korralikult käest. Enamus viskeid läksid küljepöördest. Rohkem vigu ei teinud aga kuna striked olid juhulikud siis üle 179 välja ei venitanud. Täna oli ju rajapaaril kuus mängijat, ning rada muutus iga viskekorraga. Pidi väga tähelepanelik olema.
Teine sari, uuel rajapaaril, saali teises otsas ja juba pidin mängima 20 liistult üle kaugele välja. Palli vahetasin oma lemmiku Kineticu vastu. Neljandas ruudus kordus eelmise sarja lugu, ainult nüüd jooksis paikamisel pall servani ja ei teinud nägugi, et peaks tagasi tulema. See oli siis selle sarja ainuke viga. Poole sarja pealt kolisin veel kõrgemale ehk juba vastu pallilifti külge. Suure tahtmise ja pingutuse tulemusena suutsin teha 5 striket ritta ja tulemuseks ülikõva 222.
Kolmanda sarja ajaks polnud pallil enam mingit õlijälge. Alustasin tuplaga ja siis spare. Ja jälle õnnetu 4. ruut, üles jäi lihtne 6. kurikas. Viskama minnes kaldusin tugijalat veidi kõrvale ja pall jäi ka pöidlasse ning tulemuseks tuhises sparekas paremalt mööda. No kurat, nii lihtsaid vigu ei tohiks küll teha. See oli muide nende päevade ainuke möödavise üksikust kurikast. Enne lõppu suutsin puhtalt tahtejõuga veel ühe tripla teha, millest viimane strike oli küll väga-väga lahjast taskust aga ära ta tuli. Pingutuse tulemusena sain 204. Ehk siis kolm sarja kokku 605, mis oli juba imede ime.
Õhtul mängis meie teine trio. Esimese sarja järel juhtisid nad seda vahetust 90 punktiga Sloveenia ees. Kõik pingutasi kõvasti ja lõpuks jäädi peale sakslasi ja hollandlasi kolmandale positsioonile. Kahjuks võistkonna keskmine 200-ni ei küündinud. Janno ja Hardi said kusagile 560 punkti lähedale ja Kert korjas 635. Meie trios oleks võinud samahästi minna kui meie lootustandev noormängija oleks spare-treeningu ajal rohkem kohal käinud. Ikka kohutavalt palju punkte läks mõõdavisetega kaduma. Veidi spekuleerides tulemustega võiks tagantjärele tarkusena öelda, et kui meie kahe trio peale parimad tulemused kokku panna oleksime triode üldjärjestuses kuuendal positsioonil olnud. See on siis tagantjärele tarkus ...
Homme jätkame triode võistlust pikal õlil. See lööb kindlasti enamusel kaardid sassi.
Viies võistluspäev, trio pikal õlil
Hommikul mängis meie esitrio üsna kena tulemuse, arvestades, et päeval on õues stabiilselt 30-35 kraadi sooja. Saal muutub iga tunniga niiskemaks ja soojemaks. Enne mängu algust on juba kogu keha kleepuv. Tavaliselt visatakse paremaid tulemusi hommikustes vahetustes, mil saal on märgatavalt jahedam ja kuivem. Mida edasi seda hullem õlitus tundub ja muutused on kiired.
Meie alustasime pool viis. Soojenduse ajal viskasin enamus viskeid Trainiga mööda serva, et ehk siis hiljem sealt veidi tuge saada. Viimase viske tegin mängupalliga ehk World Beateriga, mis läks suht lahjalt tasku. Esimene avavise oli kuidagi eriti kohmakas, pall libises pööreldes tasku. Kusagil 8-10 liistult otse tasku aga jättid 9. kurika. Teisel rajal sain parema viske ja seekord strike. Kolmas ruut, tõmbasin jälle palli sisse ja sain 6,9,10, mille ka paikasin. Järgmine vise stiilipuhas viljandi, järgmine... jälle viljandi. Korrigeerisin veidi lähteasendit ja näe imet kolmas strike päris taskust ... ja järgmine... ja järgmine. Lõppu veel spare-strike-spare ja tulemuseks nende võistluste isiklik maailmarekord 238. Mängisin ennast suureks. Eelmised päevad olin ennast nii pisikeseks mänginud, et polnud nähagi ...
Järgmine rajapaar oli juba kulunud. Kolm viset läksid veidi üle. Õnneks sain kõik paigatud. Siis läks meie rada katki ja meid viidi saali teise otsa värskele tagavara rajapaarile. Saime teha mõlemal rajal kaks soojendusviset. See oli küll väga ebaühtlane rajapaar. Neli liistu oli parem rada libedam. Esimene võistlusvise oli veidi ettevaatlik ja pall haakus kinni ning sain paha spliti 2,4-3,6,10. Läksin püüdma ja kätte sain ainult 2 kurikat. Seejärel proovisin svingi kõrgusega veidi kiirust alandada ja õnnestuski kolm striket välja kaubelda. Hakkas juba kahesajale lähenema kui seitsmendas ruudus libises pall läbi ja jättis 2,8-10 spliti. Nagu sellest veel vähe oleks sain järgmisse, veidi kuivemal rajal päheviskest 4-9 spliti. Korrigeerisin uuesti lähtekohta ja üles jäi paha ämber 3,6,9,10 mille õnneks paikasin. Kogu sari 168. Kogutud rasv läks vett vedama ...
Kolmandat sarja pidime mängima sealt rajapaarilt edasi kus enne olime ehk juba üsna kuivemaks mängitud radadelt. Tõusin 4 liistu ülespoole ja juba võis tiba väljapoole visata, strike. Alates teisest ruudust läks tantsutaktis spare-strike-strike ja nii kohe kolm korda järjest. Pean tunnistama, et teise tupla tegin täiega vasakult. Kuna triode lühema õli blokist oli 605 silma all, siis oli kange tahtmine kakssada täis venitada. Kuna ühtki viga täna ei teinud ja ainult kolm splitti sain, siis tänaseks tulemuseks oli 211 keskmist. Tohutu hüpe kui paaride umbes 170 keskmisega võrrelda. Kokku lühem ja pikk õli trios oli 1238 ehk veidi enam kui 206 keskmist. Mängisin jälle ennast suuremaks ja elu ilusamaks.
Meie esimene trio mängis ühtlasemalt ning nad on kokkuvõttes 20. kohal. Meid lahutas 24 parema sisse mängimisest vaid tühised 40 silma. Olaril olid täna ka vastasteks väga vinsked kurikat, millest ta jagu ei saanud. Tohutult palju punkte läks möödavisete nahka. Loodame, et isa ta päris koolist ära võtab ja spare-koolitusele saadab ...
Jälle tekib tahtmine spekuleerida, et kui meie triode parimad numbrid kokku lüüa, kuhu siis võiks platseeruda....
Koduteel sõime ühe pubi välisterassil õhtust ja õhtupimedas oli endiselt 31°C soojakraadi ... Homme hommikul mängime meeskonna mängu esimesed kolm sarja lühemal õlil.
Kuues võistluspäev, meeskond lühemal õli
Soojenduse ajal oli kõik nii aeglase tempoga, et rajast ei saanud midagi sotti. Esimeste visete ajal oli näha, et enamus eksis keskele ja pallid reageerisid üle. Päris servani ei julgenud keegi visata, sest sealt poleks pall eriti tagasi tulnud.
Alustasin spare-strike-sparega. Raul tegi meil avaviske, tema järel Janno, Hardi, siis mina ja lõpuks Kert. Neljandas ruudus õnnestus vasakult saada strike, teiselt rajalt sain tasku ja nii oligi tupla olemas. Edasi kuni sarja lõpuni sain ainult erinevaid spare visatud. Kõik sain õnneks maha ja seega täisesti puhas mäng ja 196. Teistel nii hästi ei läinud, sattus nii splitte kui ka lihtsaid möödaviskeid.
Järgmiseks sarjaks liikusime saali keskosa poole. Juba esimese sarja poole pealt ei olnud palli pealt mingit õlijälge näha. Rajad kuivasid tohutu kiirusega. Muidugi, kui rajapaaril mängib 10 meest, siis enne kui järgmist viset lähed tegema on 9 meest sellest juba üle käinud.
Alustasin mõlemalt rajalt strikega. Viskejoon oli 23.-24.liistult välja umbes 10.-12. liistuni. Selline trajektoor sobis minu palile kõige rohkem. Raul mängis suht sirgelt ja märgatavamalt altpoolt. Edasi sain mõned spared ja jälle õnnestus radadelt välja meelitada üks strike-paar. Tegin teise puhta mängu tulemusega 213.
Viimaseks sarjaks olid rajad ikka hullumeelselt kulunud. Minu jaoks oli kõige raskem see kohutavalt aeglane mängutempo. Ma õieti ei saanudki soojaks, kogu aeg istu end kangeks ja oota oma viskekorda. Sain terve sarja peale kaks hulkuvat striket ja muu oli ainult erinevate kujundite spare-mäng. Seitsmendas ruudus tegin oma ainukese spare-vea, nimelt viskasin 3, 6 sparest ainult 3. kurika kõrvalt minema. See valus laks tegi võimatuks kahesajase keskmise mängimise, mille olin omale sihiks pannud. Sain siiski kokku 585, mis teeb keskmiseks 195, mis polnud paha. Meie üllatuseks platseerusime oma meeskonnaga selles vahetuses 7. kohale. Kuna meeskondi jagub ainult kaheks vahetuseks, siis olime kindlad, et jääme 18 parema hulka, mis tähendab, et homme saame pikka õli mängida rahulikult lõuna ajal.
Meie hotellist umbes 6-7 km kaugusel on üks vahva koht mäe otsas, kust avaneb ilus vaade linnale on 3-4 välibasseini. Sõitsime sinna taksoga, mille kohalik juht viis meid sinna mingi imeringiga. Nautisime veidi basseini ja päikest ning korraldasime miniturniiri lauatennises. Kuna meie seltskonna pesamuna Olari on kodu-kaluriküla tsempion, siis saime nautida efektseid lööke mis maandusid nii lauale kui ka kõrge kaarega üle laua. Tundus, et selles mängus oli ta palju rohkem tegija kui eelnevate võistluspäevade spare-visetes. Saime kõik piisavalt palju rahmeldada. Tagasi sõitsime samuti taksoga, mis meie üllatuseks tõi meid hotelli kaks korda odavamalt ja kiiremini kui sinna sõites ...
Hotelli jõudes teatas Raul kurva uudise, et enamus võistkondi on teises vahetuses meid üle mänginud ja seega oleme 18 hulgast väljas. See tähendab, et mängima peame varahommikul kell 8:00.
Unustasin öelda, et Viini jõudes lõhkus Ahti meie bussi ära ja see on nüüd siiamaani paranduses. Ta pani kogu bussi elektriskeemi tuksi, nüüd vahetatakse generaator ära. Tundub suur ja keeruline töö, milleks kulub kohe mitu päeva. Loodame homme oma bussi tagasi saada.
7. võistluspäev, meeskond pikal õlil
Kell kuus äratus, pesema ja oma igahommikust muna sööma, et kell 8 olla koos pallidega saalis stardivalmis. Nii algas tänane pidupäev, eks võistlus ole ju sportlase pidupäev.
Soojendus nagu ikka, osad vähemkogenud loobivad ka sparesid, teised põhiliselt rada lahti, et leida pallile parim tee taskuni.
Minu esimene võistlusvise läks tasku aga jättis 9. kurika. Hoidsin oma viskele võimetekohast joont ja mängisin suht alt ehk 8.-10. liistu lähedalt. Järgmine vise läks väga veenvalt tasku. Sain niimoodi ritta uskumatult pika rea ehk viis striket. Kuna sellise õli puhul oli viljandist saadud striked üsna levinud nähtus, siis keskmise strike sain ka mina stiilipuhta viljandi. Nüüd oli näha, et see koht enam ei kannata. Keerasin oma lähteasendit grammike serva suunas ja kohe oli karistus käes 1,2,8-10. Olin väga hoolikas panin litri lendu, kümp sai esimeselt kurikalt vastu vahtimist ning paigatud see oligi. Kõrvalrada jättis järgmisel viskel 3-10 spliti, kuna ei saanud endale viga lubada, siis paikasin ka selle üsna kõva laksuga. Enne sarja lõppu sain vaid ühe strike ja paar sparet. Kokku tuli puhas mäng 233. See esimene sari tuli sõltumata kaaslaste mõningatest vigadest kõigil suhteliselt hea. Pärast seda sarja olime vist mäletamist mööda lausa kolmandal positsioonil.
Uus rajapaar oli aga juba eelnevate traktoristide poolt segi küntud. Alustasin küll strikega aga siis sain mitu korda sparesid nautida. Rada kuivas kiiresti ja pidin mõnevõrra ülespoole liikuma. Sain jälle strike vasakust taskust. Teisel rajal panin veidi hoogsamalt ja sain päris tasku. Nüüd tundus, et mu imepall World Beateri jaoks oli õli silmähtavalt vähe, pall hakkas surema. Arvasin, et on ehk piisavalt kuiv ning võtsin kotist oma lemmikpalli Kineticu. See lendas sirgjooneliselt lõpuni välja aga niitis õnneks kurikad ka maha ja nii sain kolm striket ritta. Kohendasin pisut lähteasendit ja sain spliti 4,7-3,6 mida püüdma minnes takerdus jalg pisut ja viskasin kogu kremplist mööda. Järgmiseks viskeks läksin hästi kuivaks mängitud allaserva tagasi aga pall libises ikka läbi jättes jalgratta püsti, millest sain maha ainult esimese kurika
Asi kiskus hulluks, viimases hädas võtsin kotist tugeva läikivapinnalise Tracki 811A. See liikus minu viskega täiesti sirgelt ja nii oli split 4,7-10 ja seega neli ruutu vigu järjest. Kohutav, mida see punktidele tähendas, sain kokku tänu eelpool kirjeldatud triplale ainult 162... masendav.
Kolmandat sarja ei saanud me minna mängima oma järjekordsele rajapaarile kuna see oli katki ja meid viidi saali teise otsa varuradadele, millel oli mängitud pool sarja. Kahjuks olid seal eelnevad mängija mänginud väga ülevalt ja seega oli rajapaar üsna segi ja raskesti mängitav. Esimese viske sain taas viljandi. Aga kahte järgnevasse ruutu sain kaks korda parempoolse jalgratta ehk 3,9. Ja uskuge või ei viskasin kaks korda järjest nendest puhtalt paremalt mööda ... te ei taha teada mida ma ütlesin. Edasi suutsin ennast kokku võtta ja tupla teha. Pärast eelmise sarja palliproovidega tehtuid vigu oli mul jälle World Beater käes. Sain erinevaid ämbreid aga suutsin need siiski paigata. Kuna ideed said otsa siis proovisin sellist taktikat, et heitsin hästi kõvasti servast sirgjoonelt otse tasku. Kümnenda ruudu esimese viske ajal sai nalja. Hetkel kui tugevast viskest palli maha panin, nägin, et poom tuleb alla. Kuradi puhtalt sain veel palli käest ja see sööstis täie laksuga otse poomi. Löök oli nii tugev, et poom andis keskelt nii palju järele, et pall lõi läbi poomi maha 1. ja 5. kurika. Vaatasin nõutu näoga ringi ja siis selgus, et naabevõistleja oli kogemata ärevuses nupud sassi ajanud ja minule poomi ette vajutanud. Pärast seda pommi näitas kiirustabloo kiiruseks 30,2 km/h. Sain muidugi uue viske, pallil oli muidugi poomimuster igaveseks sissepressitud. Samasuguse litriga sain veel kaks striket. Tulemus oli siiski vaid 181. Pärast lõppu tuli poomi nupumees ja tema treener ja vabandasid kenasti. No kuna sain kaks striket, siis läks ju viha üle ja andsin andeks ...
Kokku sain 576 ehk 192 keskmist. Eelmise päeva 585 ja tänane kokku oli 193 keskmist. Kahjuks minu tiimikaaslastel oli rohkem ebaõnne ja neil nii hästi ei läinud. Pean tunnistama, et järgmisel aastal toimuvale MM-le me kutset ei saa, jääme koju harjutama.
Individuaalselt olid meie kohad järgnevad:
Kert 80. keskmisega 192,0
Udo 98. keskmisega 188,3
Hardi 125. keskmisega 184,3
Raul 150. keskmisega 181,3
Janno 166. keskmisega 178,9
Olari 199. keskmisega 166,5
Viimane võistluspäev ja kojusõit
Viimane võistluspäev oli neile, kes olid suutnud end veepeale mängida.Kuna olime siin pikki päevi istunud saalis nii, et toolimaitse oli suus, siis otsustasime, et ei hakka oma viimast päeva enam saali peale raiskama vaid sõitsime kohe hommikul tuttavasse välibasseinide puhkealasse. Kui siiamaani oli iga päev lauspäike ja temperatuur kõvasti üle 30 plusskraadi, siis täna on ilm pilves ja sooja ainult 25 kraadi .Sellest hoolimata otsustasime lihtsalt vabalt võtta enne homset pikka kodureisi. Meelispaik oli bassein ja pinksi-laud. Nii veetsime kogu päeva. Pinksis tuntud Ridala valla meister pidi siiski korduvalt ka amatöör-mängijatele allavanduma ... Mängisime paljajalu teralise betooni peal nii, et õhtuks olid jalatallad nii hellad, et valus oli peale toetada. Sellest hoolimata said kõik kõiki loputatud ja otsustasime, et äkki peaks suuremad pallid väiksemate vastu vahetama ja nii moodustama bowling-pinksi võistkonna. Paljudel tuli pinksimäng paremini välja kui saalis suurte pallidega hullates.
Õhtul viis buss meid hotellist kohaliku sponsor-õlletehase väravasse, kus toimus lõpubankett koos piduliku õhtusöögiga. Pakuti igat sorti suupisteid ja korralikku sooja õhtusööki koos õlle ja veiniga. Oli tore õhtu. Tagasi hotelli jalutasime oma punniskõhtudega üsna aeglases tempos.
Hommikul pakkisime asjad, jätsime hüvasti Viiniga ja alustasime oma 1600 kilomeetrist teekonda koju. Tore oli veel see, et meie matkabussil puudusid dokumendid. Nimelt kui Ahti käis bussi remondist toomas, siis ulatati talle võtmed ja kõik. Oletasime, et dokumendid on bussis. Kui Ahti juba teel olles bussi võimalikud peitekohad läbi oli otsinud, helistas ta kähku tagasi teenindusse. Toru oli suunatud automaatvastajale, sest oli alanud nädalalõpp ... Nii me reisisimegi läbi Austri, Tsehhi , Poola, Leedu ja Läti "varastatud" ilma dokumentideta bussiga. Õnneks see läks, muidu kirjutaksin neid ridu kusagil Poola vanglas ...
Sõites tegime veel ühe vahepeatuse Poola väikelinnas, kus võtsime kohalikust motellist toad ja magasime 7 tundi, et jätkata hommikul. Ikka kuradima pikk ja väsitav sõit. Ahti oli nagu Robocop, tuima näoga algusest peale roolis. Aga vastu ta lõpuni pidas, au talle.
Teise päeva hilisõhtul Tartu jõudes, tegime meie pool väikse vahepausi pirukate ja koogiga. Ja Ahti sõi ka tüki kooki ... Seltskond oli meil väga sõbralik ja vahva, võiks nende kõigiga luurele minna või rallit sõita ...