Kui reede õhtul Tali saali jõudsin olid parimad Põhjamaa pojad juba üle 1400 jõudnud visata. Esimene mees koguni 1484, mis teeb keskmiseks 247. Paberil olnud õliskeem ei tundunud eriti keeruline. Õli "kukkus" kusagilt 10 liistult alates. Võistlesid muidugi suurem osa soomlasi ja peaaegu pooled rootslased, nende sekka kadusid ära ka kolm eesti pallikeerutajat, kokku kogunes 117 osalejat. Formaat ikka endine: 6+6 sarja ja esimesest kahest blokist jääb üks kehtima ja teist saab korduvalt ringi visata. Muidugi lisaraha eest Turbo ehk siis kaks parimat 5. ja kaks parimat 6. sarja tulemust pääsesid edasi poolfinaali. Kuna võistlus käis juba teisipäevast alates, siis olid kõigi varemmänginute kommentaarid väga vastukäivad. Kes ütles, et serv ei aita ja liiga õline on, kes väitis kuiva olema...
Muide need kõik väited pidasid ka paika aga see selgus hulga hiljem. Naljakas oli see, et sellisel võistlusel anti soojenduseks ainult neli viset kummalgi rajal. Seda on ikka kuradi vähe, et rajast aimu saada. Ei saa ju kõiki pallegi proovida, enne kui viskest asja hakkab saama. Kohalikud olid muidugi seda juba tüdimuseni hõõrunud ja teadsid , mis toimub. Uutel tulijatel oli aga keeruline õigeid otsuseid teha.
Paari viske järel pidin siis otsustama, millega mängin. Läikivapinnaline Burst oli minu meelest täitsa kobeda liikumisega. Alustasin kolme strikega, kõik läksid ilusti tasku ja juba tekkis petlik mulje, et nii lihtne see ongi. Edasi hakkasid üksikud kurikad püsti jääma. Loomulikult viskasin ühe kümpi kanalisse...Üheksandasse ruutu sain 3,6,10, millest 3. kurikas jäi lauale. Järgmises ruudus eksisin veidi välja ja 4,7 jäid püsti. No pole vist kaua kaua sellistest täitsa mööda visanud. Jalg sõitis viskel alt ja panin lausa meetri jagu mööda. Sari lõppes 181-ga. Järgmine sari samal rajapaaril. Strike-spare vaheldumisi, kuni viskasin splitist 4-10 täitsa mööda ja enne lõppu üheksandasse sain augu 1,2,4-10. sarja tulemuseks veel hullem 177.
Nüüd siirdusime uuele rajapaarile, mis jättis vaheldumisi 7. ja 10 . kurikat peale. Õnneks sain veel ühe tupla ja üheksandasse baby-spliti, mida loomulikult maha ei saanud. Kokku 192. Nüüd oli selge, et siit mingit tulemust ei viska ja keskendusin pallide proovimisele, et homme hommikul teaks , mismoodi rajad muutuvad. Järgmises sarjas sain isegi 5 striket ritta, kuni kümnenda esimeses sain kohe spliti ja sari kukkus 229 peale. Noh asi seegi...
Uus rajapaar oli väga vedel ja servale välja eksides ei saanud enam palli tasku tagasi. Sain alguses kohe spliti ja ühe ämbri-vea. Poole sarja pealt vahetasin karvasema Physicsi peale ja tõmbasin mängujoone veelgi sirgemaks. Sain kohe 4 striket ritta ja lõpetasin 203-ga. Viimaseks mänguks oli ka rajaserv veid rohkem kulunud ja siis tegin esimese puhta sarja...246. Kokku tuli 1228. Ise arvasin, et homseks on vähemalt teada, mis toimub.
Laupäeva varahommik.
Korraldajate tahtel pidin alustama saali lõpust ehk rajapaar 35.-36. Veidi kangena alustasi esimest sarja veaga. Edasi sain kolm ilusat taskut ja jälle algas spare-mäng. Õnneks esimene sari 216. See pole alustuseks kõige hullem. Teine sari samal rajapaaril ei toonud aga kergendust, ikka nii, et strike ja spare jalutasid kogu aeg käsikäes. Sarja keskel tegin jälle ühe kümpi-vea. Samas sain ka tupla. Venitasin vaevaga 204.
Nüüd tuli ette võtta kilomeetrine matk " tere 1-2 rajapaar". Sai nende munadega ja muu krempliga ikka kaks tiiru käidud. Ütlen kohe, et see rajapaar meenutas kummiliimi. Eriti 2. rada. Esimene pall läks samast joonest, kus suurema aja mänginud olin, puhtalt taha välja. Õnneks nõelusin selle augu kinni. Edasi split ja viga. Kummagi raja peal mängisin erineva karmi palliga. Suure töö tulemusena sain isegi tripla sarja keskele. Kaheksas ja üheksas ruut olid jälle splitid. Kümnendas sain kogemata tupla. Sinna see sari siis läks...177. Teiseks sarjaks tõmbasin viskejoont veidi sissepoole ja tasuks sain hunniku strikesid ja paikasin ka järjekordselt stero-spliti ära. 219 on ikka kuradi ilus number sellel rajapaaril. Järgmine rajapaar oli veidi normaalsem. Vasak ei tahtnud äärepoolt palli tagasi anda ja parem rada reageeris üle. Aga vähemalt mingi rektsioon pallidel oli. Vasakul viskasin taas karvase Physicsiga ja paremal läikiva Burstiga. Terve sarja peale kimbutas ainult üks split ja tulemuseks 223. Viimaseks sarjaks muutusid rajad tundmatuseni ja pidi muudatuste tegemisel väga hoolas olema.Kolmandas ruudus viskasin 4. kurikast vasakult mööda....no tule taevas appi, seda peaks ka seotud silmadega maha saama...
Kui kümnendasse ruutu tegin korraliku kirjaoskamatu allkirja, siis kokku ikka rohkem ei venitanud kui 203 ja kogu mängublokk 1242. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Edasipääsuks tuleks visata samuti üle 1400 tulemust. Hannu oli rääkinud kohalike soomlastega, kes väitsid , et esimesed mängupäevad olid lausa lust ja lillepidu. Pallid olid kõik servalt tagasi tasku jooksnud, nüüd aga jäi paljudele üle 1250 tulemus lausa ületamatuks... Enamus saigi esimestel päevadel väga korraliku tulemuse alla ja võisid nüüd endale veidi vedelamat mängu lubada. Kahjuks ei kuulunud mina nende sekka.
Ümberviskamisel sattusin seekord üsna saali keskele. Minu viskekiiruse ja pöörde puhul oli parim mängujoon 10.liistust välja umbes 6.-7. liistuni ja vajadusel veelgi sirgemini sissepoole hoides. Enamus radu ei andestanud pallidele, mis läksid servale lähemale kui 5. liist. Aga rõõm oli ennatlik, juba paari soojendusviske ajal sain aru, et rajad olid hommikusega võrreldes hulga õlisemad. Burst ei suutnud enam tasku tagasi tulla ja oli liiga erk igale pisieksimusele. Pidin appi võtma oma palliarsenali kõike karmima käega palli ehk World Beateri. See liigub õlisel pinnal väga võimsalt.
Alustasin paremalt rajalt strikega, vaskult lendas pall pähe ja sain 7-spliti. Läksin seda püüdma ja viskasin täiesti mööda. Edasi kohendasin mängujoont sirgemaks ja sain tupla, mille järel jälle split. Sedakorda siis 4-10, võtsin selle veenvalt maha. Edasi tupla ja siis 7. kurikas. Läksin veidi lohakalt seda viskama ja pall kukkus vahetult enne kurikat renni. Üheksas ruut, no kus siis veel... Esimene sari lõppes 189-ga. Vaja oleks ju üle 1400 visata...järgmise sarja samal rajapaaril suutsin puhtalt mängida. Ainult sparesid oli liiga palju ning kokku tuli pingutustega 204. Tundus, et edasi peaksin ainult 300-d sarju loopima.
Kolisime uuele rajapaarile. Esimese viskega oli selge, et need rajad on hoopis teisest puust. Õnneks läks esimene pall tasku aga vatisest reaktsioonist oli näha, mis toimus. Jälgisin ka vaskul rajal soomlase viset ja asi oli kohe selge. Vahetasin ruttu Burstile tagasi. Esimene vise oli ilus tasku ja uus vise parempoolsel rajal jättis kümpi, millest ma muidugi hoogsalt litrit keerutades mööda panin. Sparemäng on viimasel ajal kuidagi vahelduv....peaks vist jälle perearstiga nõu pidama... Tegin pisikesed vajalikud korrektuurid ning püüdsin käe hästi palli taga hoida ja edasi sain tupla ja veel korra ühe kümpi. Siis lajatasin 5 korda täpselt tasku. Kuigi viimane vise läks veidi paksuks ja jättis 4. kurika sain ikkagi kokku 245. Uut sarja alustasin veelgi kiirust tõstes palli võimalikult tagant päästes, mille tagajärjel tasku muutus oma 5 cm jagu avaramaks. Alustuseks kolm striket ja spare, siis strike ja 7. kurikas....ja jälle mööda...kuradi kurat!!! Järgmine vise jättis heast taskust jälle 7., mille ümber kurikad lihtsalt kokku jooksid ja ei lasknud tal pikali vajuda. Seekord lausa sihtisin. Alates 8.ruudust lõpuni tegin 5 veenvat taskut ja tulemuseks 237. Kuna oli selge, et 1400+ jääb unistuste maaks, siis keskendusin täiega kahele viimasele sarjale, mis läksid Turbo arvestusse.
Läksime uuele rajapaarile, viivitasin veidi, et soomlasest rajapaariline saaks esimese viske teha. Visates sama joont laksas pall tasku. Nüüd tuld! Kui veidi lohaka võitu spare mäng välja arvata, siis tehniliselt püsis minu vise hästi koos ja suutsin üsna jõuliselt palli teele panna. Sarja algusse tegin 4 korralikku striket. Viies vise läks umbes 3 liistuni ja vaata imet, tuli sealt täiega tasku tagasi. Nüüd tuleb meelde kohalike jutt esimestel päevadel vastu serva viskamisest... Sellel rajapaaril pidas see ka täna paika.Kuues ruut, pall korralikult taskus ja kurikad ümbritsesid 7.-dat kurikat, et see jumala pärast pikali ei viskaks. Ok, 279 oleks ju ka tore sari, sellega saaks ju Turboga sisse, sest paar kõrgemat sarja visanud olid juba niigi finaalipiiris sees. Järgmine vise oli tööõnnetus, tõmbasin veidi sisse ja püsti jäid 6,10, mille korralikult paikasin. Nüüd enam eksida ei tohtinud. Tripla ja kümnenda teises ruudus kordus 7.-da kurikaga sama lugu. Ajas ikka vanduma küll, kuigi selle eest siin punkte ei anta...Tulemuseks 256, arvatavasti liiga vähe, et edasi pääseda.
Viimane sari ja viimane võimalus. Algas kenasti triplaga aga siis hakkasid rajad oma elu elama, mille tagajärjel sain ühe laia spliti ja sparesid. Lõpus lajatasin juba südametäiega ja sain nii veel üsna teenimatult 4 striket aga sarjatulemuseks jäi 224, mis kokku andis 1355. Sellega oli selge, et viimast vahetust mängida polnud enam mingit mõtet, tuli loota vaid Turbo tulemusele.
Tagantjärele tarkusega oleks mind päästnud Turbos üks kahest õnnetust seitsmendast kurikast. Sedapuhku oli õnn teiste õuel.
Kaks arvesseminevat blokki kokku oli siis 216,4 keskmist ja edasipääsu piirist lahutas mind 58 punkti, mis kindlasti jäi minu selle võistluse lohakavõitu sparemängu taha. Kogu 18 sarja peale tegin keskelt läbi ühe sparevea igasse sarja, mida on ülekohtuselt palju. Minu kohaks jäi 41. Hannu higistas end 64.-ks ja Ants 69.-ks. Kokku võistlejaid 117. Sedakorda siis sedasi.
Udo, Helsingi 4.-6.märts 2011
