QubicaAMF World Cup 2010, Toulon, Prantsusmaa.

Kella kolme ajal öösel alustasime sõitu lennujaama suunas. Oli tormine öö ja sadas täiega. Adavere kandis muutus vihm tugevaks lõrtsiks ja olin sunnitud neliveo sisse lülitama. Iga kilomeetriga lumesadu tihenes ja kui temperatuur oli nullini langenud, hakkas asfalt muutuma valgeks. Autol olid all piisavalt kilomeetreid näinud suvekummid. Asi kiskus tõsiseks, lennuk ei oota… Sõitsin kaine mõistuse ja riski piiril, lõrts oli asfaldil juba nii paksu kihi jõudnud tekitada, et tõstis rehvid pinnale. Rool oli nii kerge, et keera või väikese sõrmega. Kõige hullem oli nähtavus, lumelõrts oli nii tihe, et kaugtuledega oli võimatu peale valge seina ette näha, sõita sai ainult lähituledega. Kohati kukkus kiirus isegi alla 70 km tunnis, lihtsalt polnud võimalik kiiremini sõites autot kontrolli all hoida. Küljetuul oli kohati nii tugev, et üritas autot teel minema viia. Õnneks Tallinnale lähemale jõudes muutus tee jällegi mustaks ja sadas ainult vett. See meid päästis. Jõudsime.
Unustasin varem kirjutada, kuidas me lennukiga õhku tõusime. Sellist starti pole ma ennem kogenud ja ka enamik reisijaid. Tormituul oli kohutavalt tugev ja tundus, et küljelt. Kui lennuk kiirenduseks kohalt liikus ja veidi kiirust kogus, siis hakkas lennuk visklema küljelt küljele. Olin ühel hetkel üsna kindel, et stardirada jääb meile kitsaks.... Lennuks viskles nagu jääl ja ühel hetkel enne kui rattad maast lahti said oli lennuk paremale üsna põiki rajal. Nii kui õhku saime lisandus vasakule-paremale visklemisele veel õhulöögid alla-üles. Oli ikka hirmus küll... aga kilomeetreid pilvedest ülalpool oli vaikus ja rahu...

Toulon.

Elame kõrgete mägede vahel asuvas looduslikult ilusas kämpingu moodi klubis. Omaette väike olümpiaküla. Eluasemeks on meil kahepoolse sissekäiguga ja kahe terassiga apartament, mis koosnev kahest mõnusast toast. Kõrvalnaabriteks on Riina ja Aare. Saal asub meist umbes 6 km kaugusel ja bussiga sinnajõudmiseks kulub umbes pool tundi. Eile saabumise ja majutuse järel jalutasime läheduses asuvate viinamarjaistanduste vahel. Õhtusöögiks on peamaja suur saal, õhtusöök oli rikkalik ja mitmekesine. Ümbrus koosneb palmidest ja mändidest, oleme ka ise mäe otsas. Allpool laiuvad viinamarjaväljad, mille saak selleks korraks juba pudelitesse on villitud. Kaugemal all asub väiksemat sorti linn ja selle taga mäed, mille tipud juba madalamatesse pilvedesse kinni jäävad.

Treening I

Hommikul sõitsime koos pallidega saaliga tutvuma. Täna oli võimalik saalis veidi mängida ehk siis mitteametlik treening. Raskemaks pooleks oli jala libisemine kontrolli alla saada. Minu jaoks on see määrava tähtsusega teema. Üle pika aja pidin vahetama isegi pidurit aga harjumuspäraseks ei õnnestunud saada. Eriti spare visetel üritas jalg alt minna ja pall muutis veidi suunda. Lihtsalt peab harjuma, et mõtted sellele ei koonduks. Rada tundus veidi matisema pinnaga Physicsi jaoks veidi kuivem olema ja ta polnud eriti ergas. Parima tulemuse andis ta visates üle 15-17 liistu umbes 10 liistuni aga vise pidi tehniliselt väga puhas olema. Vähegi väljapoole eksides pall tagasi ei jõudnud ja seest ei hoidnud vaid pani täiega Viljandisse. Turvalisem tundus Up-Risinguga servast mängida. Kasutama pidi minu viske puhul võimalikult sirget joont ehk siis 7-8 liistult kuni 5-ni. Viiendast väljapoole ei tohtinud. Seadmed näitasid avaviske kiirust üsna stabiilselt 30 km/h ja spare puhul 33-34 km/h. Suured pöördemeistrid mängisid ikka ülevälja ja kõik muud üsna servast. Ma ei olnud kindel kas tänane rada oli värske või veidi mängitud õli. Mingi tunde see siiski andis. Homme hommikul on kell kaheksa ametlik treening ja alles pärast seda saan öelda, mis õli endast tegelikult kujutab.

Treening II

Tänane äratus kell 5.45, kiire pesu ja sööma. Buss saali väljus kell 7. No nii vara küll mingit tahtmist süüa polnud. Veidi vägisi sai veidi topitud, et saali jõudes ikka mängida jaksaks. Ametlik treening oli korraldatud nii, et oma määratud alustusrajal mängiti 5 minutit ja seejärel võisid mängida ükskõik kus saali otsas ja millisel rajal meeldis. Suvalistel aegadel liiguti suvaliste radade peale edasi. Kui mõnel rajal sattus 4-5 mängijat olema, siis osad lihtsalt otsisid vähemrahvastatud radu. Hullem asi oli hooradadega, täna olid need silikooniga veelgi libedamaks tehtud. Tundus , et enamik oli hädas sobiva libisemise leidmisega. Mõningase proovimise peale tundus kõige vastuvõetavam tald nr.6, millega Eesti saalides poleks küll midagi peale hakata. Silikoonil on kehv omadus koguneda tallapiduri alla ja mõningaste visete järel annab pidur järele, mille tagajärjel jalg sõidab alt ära. Väga ebamugav. Õli tundus eilsega sarnane ja minule tundusid nii Up-Risinguga kui 607A-ga kõigeturvalisem joon üsna servast ehk nagu eilegi umbes 7-5. Nii sai mängitud isegi viimaste viseteni. Aeg ajalt proovisin ülevamalt poolt Physicsiga , kuid tundus erinevatel radadel üsna nööri peal kõndimisena. See tund aega tundus kogu aeg, et kõigil on kuhugi väga kiire, selline metsik rabelemine. Usun, et homme kui esimest blokki kell 12 alustan, on rajad sootuks teist nägu. Aga elame, näeme. Hetkel seda kõike kirjutades higistab Riina praegu saalis ja otsib oma mängujoont. Täna peale lõunat on ametlik võistluste avamine. No eks ikka lipukeste ja plaktitega…kuidas siis muidu. Võistlejatele jagatud Bowling Magazine eriväljaandes esindab Eesti riiki selline mees nagu Teshome Mosisa ja mina vastuteeneks esindan võidukat Etioopiat… Ega neid riike kõigi maakaartide pealt ka leia.

Võistluste avamine.

Avamisüritus toimus kaunis mereäärses mereväe kaitseehitises, mille nimeks oli Tour Royale. Tegemist oli merekindlusega, millel olid kõrged müürid ja tornid ja suur siseõu. Õues toimuski pidulik avamine, linnapea, korraldajate ja televisiooni osavõtul. Kõik oleks muidu tore ja nauditav olnud, kui ilm poleks täna eriliselt külm olnud. Päikese käes ja tuulevarjus oli meeldivalt soe aga merelt puhus meeletult kõva ja külm tuul. Võistlejad pidid koos oma riigi lippude ja plakatitega ronima kõrgele üles avatorni, kus koguneti rivvi, et siis mereväe orkestri saatel trepist alla laskuda. Selleks , et kõik oma koha üles leiaks kulus oma pool tundi ja seda kõrgel jäise tuule käes. Mõned targemad eirasid korraldajate ettekirjutisi vormi osas ja olid jopedes aga suurem jagu võistlejaid oli ainult võistlussärgis. Pikapeale omandasid paljude näod vaatamata päikesele sinaka varjundi… All kindlusehoovil olid siis pealtvaatajad ootamas paraadi. Tuul oli kohati nii tugev, et püüdis lippe käest rebida. Õnnelikult said siiski kõik tähtsad oma kõned peetud ja tõlk tõlgitud. Kõigele vaatamata oli üritus ülev ja eriti jäi meelde vaade päikeselisele avamerele. Maismaa poole vaadates kõrgusid linna taustal kõrged ja kaljused mäed. Tõesti imeline loodus. Bussid tõid kõik ilusti koduklubisse, kus jätkus rahvatantsijate eestvedamisel tants ja trall. Ülle ja Riina vihtusid mingi kohaliku polkarütmis vahvat ringtantsu, meie Aarega jälgisime seda veini saatel eemalt. Eks see eesti mees on ju TANTSULÕVI….muidugi kui enne peo lõppu käima saab…

Võistluspäev I

Soojenduse ajal tundus, et eile ametliku treeningu ajal oli midagi muud maha määritud kui täna. Proovisin Up-Risinguga servast võimalikult sirgelt mängida aga enamus kordi keeras üle. Liikudes veidi ülespoole hakkasid pallid aga läbi libisema. Tundus ka kuivem kui treeningul. Physicsiga polnud mõtet proovidagi. Mängu alustades andis üks rada striket ja teine tootis sparesid, kuni sarja lõpu poole tegin vea, üles oli jäänud 3,6,10 ja pihta sain ainult 3.-le kurikale .Tulemuseks oli ainult 177. Minu nende päevade rajapartneriks on eriti täpne Achim Grabowski, kes selles sarjas mulle pika puuga ära sügas…178. Kuus rada paremale ja uus mäng. Esimene vise …pähe ja split, edasi sparemäng ja mõned juhustriked…jälle split ja seejärel libises jalg alt ja kümp jäi lauale. Kohutav, 161. Need kaks esimest sarja jäid täna hoovõturaja libisemise taha. Tänane silikoonimees oli eriti korrapäratult ainet maha hõõrunud. Mõni koht libises nagu jääl ja mõni võttis jala kinni. Kui jalga ikka usaldada ei saa, siis pole ka viskest midagi tulemas. Pärast kahte sarja olid minu seljataga hommikuses vahetuses visanud Etioopia ja veel paar maad. Ülle vaatas mind niiii etteheitva pilguga….no teate küll kuidas madu enne jänese kugistamist selle pilguga halvab…. Korra tuli mõte jätta pallid saali minna koju. Aga kus sa pääsed, tuleb emotsioonidest üle olla. Järgmine rajapaar ja seltskonda liitus Dennis Eklund. Püüdsin libisemise peale enam mitte mõelda ja alustasin. Nüüd mängisin joont 15-8. Esimene vise veidi paks tasku ja neljas kurikas….edasi oli lust ja lillepidu, vist 7. ruudus panin mäemetsa. Oi kuidas seda viljandit oli vaja! Kümnenda ruudu teise viske ajal tõmbasin veidi sisse ja jälle 4. kurikas, mille viskasin jala kõrvalelibisemise tulemusena mööda. Sari tuli 278, tänase päeva teine tulemus. Jälle ninas veepeal ehk 616.

Neljas sari sai mängitud Joonas Jähi ja väga ebaühtlase rajapaariga. Kolme lõpustrikega suutsin vaid 187 välja pigistada. Viimasel rajapaaril olin liikunud veelgi ülespoole, sain alustuseks tripla ja siis augu 1,2,4-10, mille paikasin. Järgmise kolme strike jooksul käis jälle mäemets korra külas, sellele järgnes spare ja jälle striked . Puhas mäng 242. Kokku siis 1045 ehk 209 keskmist. Ronisin endakaevatud august vaevaga välja. Esimese päeva järel olen 18.-es. Homme tuleb jube vara mängida, eks on millest mõelda ja järeldusi teha.

Võistluspäev II

Kui tänast päeva või õigemini varahommikut kokku võtta, siis võib öelda, et katastroofpäev. Kui etteruttavalt öelda, et kõik teised parandasid oma tulemust, siis mina panin täiega lati alt läbi…

Esimese sarja esimene vise läks ilusti tasku ja strike, teine samuti tasku ja…7-10 split. Seejäre jäid 4,7 kurikad ja jalg sõitis alt ning panin täiega paremalt mööda. Paar viset edasi ja kümp…mööda. Järgnes baby-split ja selle võtsin õnneks maha. Peale selliseid apsakuid ja spare mängu polnud ju rohkem tahta kui 157. Õnneks sai esimese sarjaga mööda ka jala libisemise probleem, mis aeg ajalt kõrvade vahele koputas. Üks rajapaar läks katki ja seega tuli umbes 10 minutiline seisak, mille järel lubati teha uuel rajapaaril kaks viset. Esimene võistlusvise läks liialt välja ja sain ämbri, millest jäi üks kurikas lauale. Edasi õnnestud tupla saada ja siis põrutasin jälle kümpist mööda, sedakorda paremalt. Üheksandasse ruudus vahetasin palli 607A vastu ja venitasin rohkem tahtejõuga 4 striket lõppu, tulemuseks 205. Teine sari sai mängitud saali esimestel radadel ja nüüd pidime kolima teise otsa kõige äärmisele rajale. See oli märgatavamalt eestpoolt kuivaks mängitud. Alustuseks sain tupla ja siis baby-spliti, mille võtsin maha. Edasi kiskus sparemänguks , kuni jäi lavale 3,6,10, millest 10.-es keeldus lahkumast. Järgmisse ruutu sain 6,10-7 spliti, mille võtsin maha! Paar viimast striket enam ei aidanud midagi, tulemuseks 199. Järgmine rajapaar oli paras õuduste unenägu. Parempoolne rada libises läbi ja vaskpoolne kord võttis palli varakult kinni, kord andis sel minna oma teed, seega siis täna teine 159 mäng. Olin mängujoonega jõudnud juba 18…20-10. See oli väga tundlik kõiksugu viske kõikumistele.Aga mujalt lihtsalt mängida polnud enam võimalik. Vaheldumisi proovisin nii Up-Risingut ja 607A-d. Viimasel rajapaaril tegin algusse spare, strike spare, spare ja sealt edasi striked, millest parempoolsel rajal sain kaks viljandit. Kangesti oli vaja 235 visata, et säilitada vähemalt 200-st keskmist. Kümnenda ruudu alguseni tundus, et suudan aga esimene vise läks liiga kauge ega jõudnud enam tasku. Püsti jäid 4,8. Olen nendega korduvalt eksinud ja seepärast läksin võimalikult väikese nurga alt viskama, et kindlalt maha võtta. Käest maha pannes olin kindel, et õnnestus aga 8. jäi siiski püsti. Sinna see kümme silma ja 200 keskmist läksid. Loodan väga, et kaks järgmist mängupäeva on mulle õhtusel ajal ja seega sobivamad. Ei oskagi üheselt öelda, miks tänane päev nii vigaderohke oli. Tuleb sellest siiski kuidagi välja rabeleda.

Nüüd siis selline shokeeriv uudis. Peale meie hommikuse vahetuse lõppu lükati algul uue vahetuse algus edasi terve tunni võrra ja hiljem katkestati selleks päevaks. Ütlen ausalt, et vaatamata minu tänasele kehvale esinemisele ei lõhkunud mina oma pahameele hoos küll saali ära. Aga katki ta läks. Nimelt viimase kuue raja vahemikus, kus me äsja mängisime 4.-t sarja hakkas betoonist lae kandekonstruktsioon pudenema ja ähvardas alla kukkuda. Seda avastati juhuslikult rajahoolduse käigus. Asi on naljast tegelikult kaugel, sest antud osas on saalil peal teine korrus koos aeroobika ja jõusaaliga. Kandetala tugitald on osalt allapudenenud ja mõrasid täis. Päeval keerati läbi rajarennide betoonpõranda ja kandetala vahele metallist tugijalad. Kõik tänased edasised vahetused tühistati. Veetsime pool päeva teadmatuses basseini kõrval päevitades. Õhtusöögi järel pidi tulema koosolek. Muide unustasin varem mainida, et õhtusöögi saalis on punane ja roosa vein vabalt tünnides. Tuleb kõrvalt vaid suur tühi pudel võtta ja tünnikraanist täita, seda võib teha korduvalt kuni tahtmist jätkub… Koosolekul võeti vastu otsus, et võistlust siiski ei katkestata, kuigi Sami Konsteri ütles, et Soomes ei tuleks kõne allagi, sellisesse saali inimeste lubamine. Minu jaoks oli kurb uudis see et loodetud 2 korda viie sarja bloki abil oleksin ehk suutnud ehk kuidagi nina veepeale tagasi tõmmata. Meie hommikune mängublokk jääb kehtima, kuigi mängiti kolmekesi rajapaaril ja edasised mängud toimuvad neljakesi rajapaaril, mis oluliselt selle õli juures tingimusi muudavad. Pealegi tühistatakse 4. mängublokk ja kolmas mängitakse viie asemel kuus sarja. Kuna me hommikul ära mängida jõudsime, siis homne (tänane) mängupäev on meil vaba. Neljapäeval mängivad mehed kõik viimase 6-sarjase bloki. Muidugi pidid öö läbi toimuma toestustööd, et tagada ohutus. Narr ka kui hauakivile kirjutatakse, et langes põrmu 4.-das sarjas… Muidugi meie läheme ju pühapäeval minema aga saaliomanikud lõpetasid kaks nädalat enne võistlusi suure rekonstruktsooni töö. Uued AMF masinapark, scoring jne. See on neile kindlasti ilgelt suur rahaline pauk, eks mingil määral ka AMF võistluste korraldamise mainele. Loodan, et siiski võistlus viiakse veidi nuditud moel võiduka lõpuni.

Vaba päev.

Täna nautisime siis vabadust. Hommikul sõitsime oma kodukülast bussiga Touloni kesklinna. Nautisime tuulist aga sooja päikselist ilma. Natuke shoppasime ja istusime rannakohvikus päiksepaistel lõunat süües. Vaatepildid on vapustavalt ilusad. Ühel pool kõrguvad mäed ja vastaspoolel on sillerdav meri. Tõesti tore päev. Kogun purakat homseks, et siis püüda hüpata üle oma varju. Seda on ju ennemgi tehtud aga eks aeg näita. Olen rahul , et nii vapustavas seltskonnas mängida õnnestub. Elu on ilus…

Mängupäev III ehk kuidas ma oma isikliku rekordi viskasin…ja elu enam ilus ei tundunud…

Parema meelega jätaksin tänase päeva kohta tüki tühja lehte. Täna oli saalis soe ja niiske ja rajad tundusid kohe õlisemad kui muidu. Kaevasin kotist välja matisema Physicsi ja alustasin joonelt 13…15-8. Tundus toimivat. Teise ruutu sain kümpi, mida soojenduse ajal korra proovisin ja siis lendas pall sellest vasakult mööda. Nüüd tegin väikse korrektuuri ja viskasin paremalt mööda…kurat! Edasi saatsin kolm korda palli ilusti tasku enne kui ühe spare sain. Pärast järgmist kahte striket läks pall ilusti tasku ja..8. kurikas seisis kui raudnael. See sari oli kõigi mängupäevade esimestest sarjadest parim ehk 215. Järgmisele rajale minnes kolisid kõik juba ülespoole mängima, rada hakkas kohutava kiirusega kuivama. Sain üksikuid strikesid ja spare kuni 3,6,10 jäi kümp jälle lauale. Vaskpoolne rada oli ikka päris õudne.. tulemuseks pingutustega 174. Kolmandaks sarjaks liikusime saali lõpu poole. Need olid tänase päeva kõige ühtlasemad ja mängitavamad rajad. Palli olin vahetanud UP-Risingu vastu, mida enne tänast algust olin kergelt 2000 kettaga veidi karedamaks teinud. Puhas mäng ja 235. Nüüd siis see õudsem osa. Õliprofiil oli ju algselt selline väljatöötatud, et arvestati kogu võistluse aja mängitavat kolmekesi rajapaaril ja 32 raja ulatuses. Pärast laetala varisemisohu kindlustamist julgeti käiku võtta ainult 24 rada, edaspidised mängud toimusid neljakesi rajapaaril, milleks antud õliprofiil ei olnud võimeline kestma…Pidime neljandaks sarjaks kolima 1-2 rajapaarile. Kui ma püüaksin ühe lausega kokku võtta seda rajapaari, siis ma ütleksin , et radadel puudus nii algus kui lõpp. Ma sain viis ruutu järjest splitte ja ämbreid, palli maha pannes võis vaid ennustada kuhu see jõuab…Isegi viimases ruudus visates 4,8,5 keeras pall ilusti kurikatesse kuid üks neist jäi ikka üles, täiesti õuduste unenägu. Seitsmendas ruudus oli muljuba 79 punkti. Kokku 124, vot see on tulemus. Ega seegi lohutanud, et lähematel radadel oli mitu 130 sarja… Viiendas sarjas algas jälle kõik otsast peale. Parempoolse raja peal haakus Up-Rising kohe noolte läheduses ja jooksis sirgeks ja vasakpoolsel libises täiega nagu jääd mööda. Võtsin kotist 607A. Proovisin ilusti maha ja kohe ruleeruma panna. Selle palli abil suutsin sarja lõpu päästa 189 peale. Tagantjärele ütlen, et täna oli mul vise ilusti koos, enamuskordi sain palli joonele maha ja isegi ilusti tasakaalu jääda. Viimane rada ja viimane mäng. Esimene strike oli ilusast taskust. 607A ei kannata väga kandunud õli, seega tegin otsuse tulla tublisti allapoole äramängitud mäsule ja võimalikult kiire viskega saata pall tasku suunas. Ega ta mingit erilist reaktsiooni näidanudki, pige läks ühtlase kaarega algusest lõpuni. Kiiruse pidi aga kõva hoidma. Sellise tehnikaga saingi siis algusse tripla ja siis ämbrivea, edasi parem rada tootis strikesid ja vasak spare, enne lõppu sain veel ühe tupla. Kokku 213. Kogu minu 16 sarja siis kokku 196,3 keskmist, mis üldist mastaapi arvestades polnudki teab kui madal. Seda hetkel kirjutades viimane vahetus veel mängib ja oma lõplikku kohta ma veel ei tea, see selgub peale südaööd. Pallid võtsin juba saalist kaasa, sest sedakorda 24 sisse asja pole. Kurvastuseks joon veini ja homme sõidame Saint-Tropezi . Lohutuseks ütlen, et see on siiski vaid üks võistlus minu elus, millel pole määravat tähtsust. Juba järgmise nädala lõpus stardime Turu Senior Openil….elu läheb edasi.


Ekskursioon
Kuna saali mul otsest asja enam polnud, siis otsustasime korraldajate poolt pakutut võimalust kasutada ja sõitsime bussidega Saint-Tropezi. Bussijuht viis meid mere ääres lookleva mägitee kaudu. Kogu tee oli buss täis ohkimist, et kui ilus siin on. Mäed ,mäed, mäed ja kaljujärsakud, kust vastutulevad autod raskustega mööda mahtusid. Nii palju ilusat loodust. Saint-Tropezis jalutasime mööda kaldapealset ja nautisime melu. Kaldaääred olid täis muljetavaldavaid jahte ja kaatreid. Pole seni välismaal käies näinud sellist pilti, kus kaubandustänavad olid inimestest nii ülerahvastatud, et paljudes pisipoodides olid järjekorrad tänaval ja inimesed ootasid oma shoppamisjärjekorda. Veetsime aega mõnusas kaldapealses kohvikus veini ja suupisteid nautides ning inimesi ja merd vaadeldes. Oli tore päev.

Finaalipäev

Laupäeva hommikul sõitsime veel pisikesele jalutuskäigule Touloni kesklinna ja sealt siis tagasi saali, et vaadata Eurospordi poolt salvestatavat meeste finaali. Tore on sellist asja kohapeal vaadata. Emotsioonid on hoopis teised kui telekast vaadates. Õhtul oli tore jämmiga bankett. Kõik pildistasid kõiki ja kõike. Kõigele vaatamata oli kokkuvõttes tore võistlus. Kõik , mis ei tapa, teeb ju tugevamaks...