EM, 2010 Viin, Austria

Laupäeval kohale jõudes pakkisime hotellis asjad lahti ja õhtul oli konverentsikeskuses Püramiid pidulik avamine. Avamisel osales 1200 inimest. Selle aasta euroopa meistrivõistlustel osaleb kõigi aegade suurima osavõtjate arvugaseltskond. Osaleb 21 riiki ja registreeritud mängijaid oli 952. Tõsine bowlingupidu. Avakõnedja kõikide osavõtvate riikide hümnid kuulatud, suundusime hotelli puhkama. Seekordne hotell kandis uhket nime Senator. Tegelikult ilus puhas ja hubane hotell. Eesti meeskond majutati suuremas osas 6. katusekorrusele, kust oli väga hubane suurte katuseakendega mugavad toad.

Pühapäev oli meil vaba ja seega läksime Viini kesklinna jalutama. Ilm oli jalutuskäiguks igati soe ja sobiv. Veetsime toreda päeva.

Singel

Täna mängisime singleid Plusbowlingus, kus kolmest saalist kõige õlisem variant. Nagu Teemu Raatikainen kommenteeris, et see saal on kõige keerulisem mängida ka veel selle poolest, et ta on igivana ja radade topograafia pole enam see mis peaks. Soojenduse ajal sain jala kenasti libisema ja sai asutud palle proovima. Kuna lennureis seab pallide valikule teatud piirid, siis sellele rajale sai neljast vindipallist sobivaks pidada ainult kahte. Track 715A ja Columbia Power Swing. Esimene neist näitas mingit reaktsiooni aga teine liikus väga tuimalt. Rada oli siiski osutunud märgatavalt libedamaks kui kodus arvata võis. Otsustasin mängida seitsmesajaga. Esimest sarja alustasin taskust jäänud neljanda kurika sparega ja strikega. Paari ruudu järel sain nõrgast taskutabamusest 5-7 spliti. Mõne ruudu pärast jooksis pall veidi väljapoole ja tulemuseks 1,2,4 rida. Õnnetu viske tagajrjel jäi lauale 4. kurikas…Lõppu pigistasin mõned striked ja päästsin veel 193 peale sarja ära.

Teine sari sain puhta mängu ja 226. See oligi siis tänase päeva lagi. Edasi hakkas mõju avaldama ka rajapaari naabrite suht keskelt ja sirge mängujoon tasku suunas. Palli sain enam vähem kogu aeg tasku, kuid kurikaid lendama ei saanud. Proovisin veel Power Swingi ja isegi läikivapinnalist Pure Swingi ,kuid neile käis rajaga koostöö selgelt üle jõu… Kogu sarja peale sain ainult kaks striket ja niis sain puhta mängu tulemuseks 187.

Reeglite järgi vahetati rajapaari alles peale kolmandat sarja.

Avaviskel oletasin, et rajad on veidi kuivanud ja liikusin 2 liistu ülespoole. Pall ei jaksanud enam tasku pöörata ja sain augu 1,2-10….2. kurikas lendas muidugi seina ja kümpi vahelt…

Teiseks viskeks tulin 4 liistu allapoole tagasi ja siis jäi kümp püsti. Kümpi visates astusin jala vanast harjumusest veidi väljapoole pall kukkus enne kanalisse. Kaks viga järjest, seda on palju. Edasi arenes vahel teisi palle proovides vahelduva eduga kuni kümnenda ruuduni, siis suutsin pure Swingiga teha kolm korralikku striket, tulemuseks ainult 187.

Viiendaks sarjaks otsustasin siiski jääda põhiliselt Tracki 715 juurde. Alustasin kahe strikega, siis libises pall tiba völjapoole ja 8-spare. Kümnenda ruudu viimane vise libises servalt täiesti välja ja võttis ainult 6 kurikat kaasa. Puhas mäng 199.

Viimane sari algas spare ja kahe strikega. Sarja keskel sain 7-6,10 spliti, mida ei läinud püüdma aga sellegi poolest viskasin täiesti mööda. Sarja tulemuseks 197. Kokku esimene mängublokk 1189 ehk siis 198 keskmist…..mida on tõsiselt vähe. Minu paariline Rein peaks vist küll täna kirikusse terve kimbu küünlaid viima, sest nii palju „viljandeid „ ja pähevisatuid strikesid pole paljude silmad vist pikka aega näinud. Ants kommenteeris pärast mängu, et ainuüksi Reinu esimeses sarjas oli 7 strikest 4 vasakult ja üks lagipähe…

Aga ega ilu eest siin mängus punkte jagata. Strike on monitoril ikka strike. Rein sai kokku 209 keskmist, mis selle saali eripära silmas pidades on väga arvestatav tulemus. Tubli. Järgmine mängupäev on meil Reinuga paarismäng ja seda siis kolmapäeval.

Teisipäev oli meil linna vaatamisväärsustega tutvumis päev.

Duubel

Täna, kolmapäeval, algab meil duublite mäng alles kell neli pärastlõunal ja seega otsustasime hommikul minna linna lossiparki jalutama. Imetlesime vanu kirikuid ja roosiaedu. Sõitsime ka Schönbrunni lossiaeda ja jalutasime seal mööda imeilusaid alleesid ringi. Tore päev, et mõtteid võistlustelt eemale viia. Päev oli soe ja päikseline.

Paaride mäng toimub siis õlituse ja saali korrasolekut hinnates kõige „lihtsamas“ saalis.

Soojendusel proovisin vana head 715-t ja Pure Swingi. Swin on mulle puuritud nii, et ta hakkaks varakult tulema ja teeb seega suhteliselt sujuva kaare. Soojendusel tundus see pall liikuvat üsna kindlalt, kuigi ühtki striket ei saanud. Muide minule on see hea märk. Alustasin kohe veidi kõrgemalt ja saatsin palli umbes 7-8 liistuni. Püüdsin võimalikult tagapöördest palli lasta, sest siis oli ta kõvasti rajas kinni. Alustuseks tegin 5 korralikku striket. Kuuendat viskama minnes libises tugijalg vana harjumuse kohaselt vasakule, mille tulemusel viskasin palli poole raja pealt kanalisse…kurat!! Õnneks paikasin järgmise viskega selle spareks….valus laks…paarkümmend silma läinud nagu kevadine lumi… Edasi kaks striket , siis üheksa spare, strike ja jälle üheksa spare, kokku 239. Järgmist sarja alustasin jälle viie strikega, siis näitas rada esimesi kuivenemise märke ja tule natuke „paks“ tasku, mis jättis 4. kurika. Edasi vasakpoolse raja peal 2 liistu parandus ja kolm kindlat striket laksuga taskust. Kümnenda ruudu teine vise jättis paremapoolsel rajal jälle 4.kurika. Ilus sari 268. Kolmas sari samal rajapaaril andis alustuseks kaks striket ja siis mõlemalt rajalt spared. Jälle vaja pisikesed muudatused teha. Edasi kolm laksuga striket ja neljas strike tuli kindlat bowlingujumala kaasabil suhtelisest päheviskest. Aitäh talle! Viimane vise oli tuli veidi pahast asendist seitse-spare, tulemuseks 266. Kolm puhast sarja kokku 773!!!

Nüüd pidime aga kahjuks liikuma saali algusse. Mõlemal rajal õnnestus saada alustuseks strike, seejärel mõlemal rajal spared. Kiired muudatused ja neli ilusat striket reas. Üheksandas ruudus lasin palli liiga kaugele välja ja kümp jäi püsti. Lõppu kolm kindlat taskut, tulemuseks neljas puhas mäng ja 246. Seega oli nelja sarjaga koos juba 1019 punkti.

Nüüd pidi iga paari viske järel rajamuutustega kaasa minema…aga muutused olid väga kiired. Vaskpoolne rada oli erines parempoolsest 3 liistu võrra. Viienda sarja alguses sain kaks striket ja kaheksa-spare, edasi jälle strike ja siis jäi pall libisema ja jättis 4,7 kurikad. Sparepalli teele saates olin üsna kindel , et taban aga pall riivas neljandat kurikat nii vähe, et lõi selle seina ja seitsmenda vahelt minema…seeoli mu ainuke möödavise kogu kuue sarja jooksul. Pure Swing jäi hätta, enam ülespoole minna ei kannatanud, kuna siis jäi pall enne taskut kandunud õlile libisema ja ei suutnud lüüa. Võtsin appi Up-Risingu. Selleks tuli trajektoor paar liistu sirgemaks tõmmata. Paar viset tuli ilusti välja kuid siis kümnenda esimene tegi enne taskut imeliku nõksaku ja jättis 5-7 spliti…kuradi kahju oli, sari 192…sellise raja peal! Viie sarjaga oli koos juba 1211 punkti.

Viimane kuues sari algas kummagi raja pealt splitiga, siis otsustasin mängujoont veel veidi sirgemaks tõmmata ja kiirust tugeva viskega üleval hoida. Kaksstriket ja spare ja seejärel pigistasin veel viis striket otsa, viimane vise oli veidi aeglasem ja kohe 8-spare. Kokku vedasin 225. Kuus sarja kokku sain siis 1436 ehk paar kümnendikku alla 240 keskmise. Tõenäoliselt oleksime võinud loota sellise mängu järel ehk medalitki kui Rein oleks täna veidigi tublim olnud. Kahjuks mängis ta kaks esimest sarja alla igasugust arvestust ja ka hilisemate kahesajasedkiei aidanud enam midagi. Kokku sai ta 1153 silma, mida on tema esimese päeva 209 keskmise „purakaga“ võrreldes vähe. Ütleme siis nii, et tippvormi ajastus sattus valele mängupäevale…

Homme mängime koos Reinuja Antsuga triot. See toimub saalis kus 40 jalga „õhukest“ õli , 18,4 ml. Ja seal saalis mängitakse ühel rajapaaril 6 sarja rohkem… Arvan, et homne päevsaab tõsiselt raske olema. Püüan seda siiski nii rahulikult võtta kui sellise kaliibriga võistlustel see üldse võimalik on. Juhul kui tahaksin ka masters finaalis reedel mängida (sinna pääseb nädala töö järel ainult 6 paremat), siis peaksin homme vahemalt 1400 ja veidi peale viskama. No loodame kõige paremat!

Trio

Triosid mängisime sellises saalis kus ühelpool oli 16 rada ja vastas poolel ka 16 rada. Mõlemal poolel oli oma õlimasin. Eilne imepall oli täna väga loid ja valiv, sellepärast valisin alustuseks Tracki 715, mis oma loomult on üsna hakkaja ka libetamatel radadel. Servapoolt polnud loota mingit tuge, pall pidi üsna sirget joont minema jõuliseltumbes 8-9 liistuni ja sealt tegi enne taskut paraja nõksu. Esimese sarja keskel sain neli järjestikust striket ja tulemuseks puhas mäng 227. Teist sarja alustasin kome strikega ja siis jäi kümp, mille viskasin peaaegu riivates vasakult mööda….kurat kui lihtsalt võib punkte ära kinkida.. Sari lõppes 218-ga. Kolmandas sarjas oleks olnud seitse striket reas kui mitte neljanda strike kohal tuli hoopis 7-10 split. Ja siis kümnenda esimene vise ja jälle kümp mõõda. Kolme sarja peale kaks viga!

Siis hakkas nali peale, pidime liikuma 13 rada paremale ehk selle saalipoole viimasele seinaäärsele rajale. Seal olnud mängijad olid kolme sarja kohtaühe sarja võrra ajast maas. Ootasime ligi pool tundi. Kuna varematel päevadel olid rajavahetused toimunud ainult sama saalipoole piires, siis täna käsutati osad mängijad hoopis teiselepoole saali. Seal oli ka õlitus tehtud teise rajamasinaga… Radadevahetuse ajal jooksis server kotti ja siis alles segadused hakkasid. Keegi ei teadnud, kus mängima peab. Korraldajad olid kaotanud pea. Peale pikka ootamist ja käsitsi nimede ja numbrite sissetoksimist tundus et saab edasi mängida…..ainult , et meile polnud lihtsalt enam rada jagunud. Üks kohtunik saatis meid ühelepoole saali ja teine sealt jälle tagasi. Nagu kass poegadega. Ja vaata imet, anti korraldus teha uuesti sooja. Kusjuures meie raja peal olid juba mängijad. Siis ütles rahvusvahelise tiitlivõistluse üks kohtunikest kuldsed sõnad „Mängige kus vaba rada on ja kirjutage tulemused paberile üles…..“ Tundus , et bowlingutsirkuse tuur oli just alanud…. Lõpuks saime siiski oma raja, ehk üks saalipool asendati peegelpildis teise saalipoolega ja rajanaabrid olid samad , mis on igasugu reeglite vastane. Ühesõnaga seinaäärest teiselepoole saali samale kohale seina äärde. Tore. Osad olid juba kümme minutit soojendanud, osad mõne viske teha. See rajapaar oli nii segi mängitud, et midagi head siit loota küll polnud.

Sarja algus oli väga vaevaline, keskel sain 5-7 spliti. Hambad peaaegu ristis sain lõppu kom striket ja päästsin sarja 204 kuidagi ära. Uue sarja kolmandas ruudus vedas tugijalg alt ära ja nii jäi neljas kurikas püsti. Alates viiendast ruudust sain 5 striket kümnenda esimene vise jättis 4-9 spliti….214.

Vahepalana viskas Ants 300…..seda küll neljanda ja viienda sarja summana…. Kuues sari algas strikegaedasi paar saparet ja siis 3,6,10 jäi muidugi 3. püsti. Nüüd oli kuri karjas…hommikul olin arvestanud , et mastersisse pääsemiseks vajksin vähemalt 1350 või midagi sinnakanti. Rohkem tahtejõu kui visketehnikaga sain siiski 6 striket ritta. Enne kümnenda ruudu viset teadsin, et pean veidi korrigeerima. Liikusin kaks liistu ja mõlemad visked jätsid lahjast taskust hetkeks üles 5-7 spliti ja siis seinast lennanud kurikad pühkisid nad jalust maha. Viimase viske viskasin kontrolliks sellest kohast, mida arvasin enne viset ja muidugi oli kümp nagu raudnael püsti. Tore pigistasin välja 235. Kokku tuli 1311 ehk 218,5 keskmist.

Kuue sarja mängimiseks oli kulunud vähem ega rohkem kui KUUS TUNDI. No oli ikka tõsine tööpäev!

Nüüd õhtul seda kirjutades selgus, et homme kell 12.30 pääsen master finaali 3. positsioonilt. Minu ees on 2. Teemu Raadikainen ja 1. positsioonil on belglane Chris Van Damme. Juhheeiiii…..!!!!

Masters finaal

Finaal mängiti samas saalis , kus singleid mängiti ehk minu jaoks kõige ebasobivamas saalis. Teadsin, et Tracki 715 liigub seal väga-väga sirgelt ja seepärast otsustasin seda enne soojendust veidi „karukeelega“ töödelda. Esimeseks vastaseks oli kuulus taanlaste Legendsi- talli mängija John Bosch. Kõigil finalistidel peale Teemuja prantslase Augustin Yvani oli see saal väga raske olnud mängida. Nemad olid ainukesed, kes selles saalis üle 1300 olid suutnud visata. Teemu sai siit ka singlite kulla.

Esimene sari algas kõigil veidi närviliselt. Sain oma 715 küll tasku, kuid kurkad keeldusid lavalt lahkumast. Viis ruutu 9-sparesid, siis vaatasin, et midagi peab kardinaalselt muutma, spare-mänguga finaale ei võideta. Võtsin oma veidi vähem agressiivse Pure Swingi, mis oli puuritud veidi varem sissetulevaks ja püüdsin 10. liistu lähedalt võimalikult sirgelt teele saata. Minu jaoks on kõik sedasorti mängujooned alati väga keeruliseks osutunud… Õnnestus kohe 4 striket ritta saada. Bosch, kes alustas strikedega jõudis selleks ajaks endale kaks lihtsat sparevigahankida. Minu kümnenda esimene läks liiga välja ja sinna see pall ka jäi. Püsti 4, 8. Sain ilusti tugijala alla ja olin üsna kindel, et taban…aga lauale jäi alles 8. kurikas. Tulemuseks 211 vastase 170 vastu. See oli ka minu ainuke spareviga finaalis.

Järgmiseks uus rajapaar ja vastaseks Roca Jordi belgiast, kes 2 aastat tagasi Prantsusmaal oli finaali hõbemees. Alustasin sparega ja siis juhtus tugijalg alt ära minema ning pall sõitis mõnda aega kanali kohal enne kui lõpuks veidi järgi andis lõpuks 3 kurikat ainult kaasa viis. See oli mul vist kogu võistlusnädala halvim vise. Teise viskega sain ainult 5 kurikat maha ja see tähendas juba kahte viga ühte ruutu… Edasi suutsin kolm korralikku striket teha ja kümnendastupla ja siis viimase viskega proovisin veel kord pallivahetust teha aga see oli viga….sain kohe „stereod“ja see tähendas, et loobusin vabatahtlikult 4 punktist. Rohkem sellist nalja teha ei saa! Suutsin sarja päästa 204 peale ja Roca puterdas 181, nii et võit ja boonus.

Kolmas vastane Cris Van Damme. Alustasin kahe sparega, enne kui suutsin mõlema raja peal õigesse kohta liikuda. Keeruline oli see, et igal rajapaaril pidi mõlema raja peal liikuma erinevalt ja muutusi ei tohtinud maha magada. Chris pani juba algusest strikedega jooksu, mina sain alates 3. ruudust 5 striket, siis kaks sparet….rajamuutus…ja tupla ja viimase 9. Chris sai kokku oma parima päeva tulemuse ehk 267, minul „ainult“ 245.

Nüüd siis mäng Teemuga. Kuuldavasti oli „vana kala“ selle võistluse jaoks eraldi pool aastat jõusaali ja bowlingut trenninud nii, et võit kindlalt koju viia. Võtsin asja väga rahulikult, alustasin kolme strikega, siis spare ja tupla. Järgmise vise läks läks veidi kuivama hakanud liistule ja pall keeras järsult sisse, tulemuseks suur auk. Midagi püüdma ei läinud, võtsin kindlalt kolm maha. Teemu kes alustas mõne sparega oli nüüd ainult strike-mees. No tore vaadata kui mees oskab. Peale auku sain veel tupla ja siis spare nii, et Teemu võitis mind 235-214. Naljaks oli veel see , et kogu siiani mängitud finaali tulemustest ei olnud kellegi aimu asjade käigust.

Finaali alustades oli 6. koha ja esimese vahe sada silma. Kaasaelajad püüdsid küll arvutada aga see oli üsna lootusetu, kuna võidu eest sai 20 boonust, üle 200 mängu eest veel 5 lisaboonust ning üle 250 mängu eest 10 lisaboonust…

Viimane mäng prantslasega, kes üle-eelmisel aastal seisis minuga koos autasustamisel ja võttis pronksi. Minu fanclub ütles, et nüüd pead tegema väga korraliku mängu… nagu ma midagi muud siiani üritanud oleks…

Tagantjärele teades oli tore, et esimesel rajapaaril mängisid hetkel 1. ja 2. kohal olevad mängijad ja edasi 3. ja 4. kohal olevad mehed. Tol hetkel ei teadnud aga keegi midagi täpsemalt.

Esimene vise ilusti tasku ja kurikad tormasid ümber 7. seda blokeerides…jälle spare. Järgmine vise oli lihtsalt kehv…tõmbasin veidi sisse ja sain 7-spare….sedagi vaevaga. Augustin alustastriplaga. Püüdsin lõdvestuda ja võtsin hetkeks aja maha ning analüüsisin. Sain kummaltki rajalt striked…aga prantslane juhtis mõnekümne silmaga..ai, ai, ai..

Samal ajal pusisid Van Tamme ja Teemu omal rajapaaril. Ma ise ei näinud, kuid meie omad ütlesid , et umbes seitsmendas ruudus olid nad mitmekümne silmaga teistest pikalt ees. Eks võidutahe oli neil mõlemal nii suur, et varjutas kaine mõistuse ja siis nad puterdasid lõpu ära. Teemu sai ainult 171 ja Chris 209.

Samal ajal püüdsin mina oma prantslast „paika panna“ . Aga tahtmine on taevariik… Pall, saadanas läks lõdvalt serva ja jättis 3 kurikat püsti, õnneks paikasin selle ära. Enne järgmist viset kontrollisin hingamist, lõdvestasin lihased ja tegin korraliku viske ja kümp nagu raudnael seisis seal sirge seljaga. Panin talle otse silmivahele. Nüüdseks oli rajamuutus jõudnud ka prantslaseni, kesvahepeal hoogu maha võttis.Järgmine vise oli väga puhas litakaga strike, millele 8. ruudus järgnes 8-spare. Augustin tegi samal ajal kaks õnnekat, millest oleks kindlalt pidanud paar kurikat püsti jääma aga ometi kukkusid nad strikeks. Viske tagajärjel…nagu öeldakse.

Teadsin vaid seda, et medalile tulekuks PEAN prantslast võitma. Üheksanda ruudu vise jättis hetkeks 7. Kurika püsti, mis väga, väga vastumeelselt siiski alla andis. Strike!!! Nüüd oli võimalus aga selleks pidin kindlalt veel kaks striket tegema. Kuna kümnes ruut tuli teha parempoolsel rajapaaril, mis oli selgelt libedam, siis enne otsustavaid viskeid tegin märgatava muudatuse, sest valida oli kas käsi kullas või ….p …mullas…

Õige otsus, ma ei väsi ennast kiitmast. Mõlemad striked olid veenvad, viimane oli kerge pingelang….ainult alateadvus andis endast märku…vaata , et igal juhul taskust mööda ei viska, muidu on kellad… Veidi kramplik see oli aga üheksa kurikat kukkusid ja ma võitsin prantslast 4 silmaga!!! Tulemus oli siis 222-218! Kurat kui magus tunne see oli, nüüd oli selge, et sain medali, selgusetuks jäi , mis värvi see on.

Kõige naljakam oli, et pool tundi peale lõppu, mitte keegi veel ei teadnud, kes mis kohale oli tulnud. Väga paljud käisid kätt surumas ja küsisid kas võitsin…aga ma ei teadnud. Chris käis vahepeal infot hankimas ja ütles, et mina olen vist ühe punktiga talle kaotanud ja olen kolmas, Teemu pidi esimene olema. Siis selgus, et kohtunikud, kes arvutasid kogu nalja paberi peal ja peast (no tule taevas appi) olid teinud vea ja Teemu ning Roca tulemused omavahel äravahetanud….seda avastasid soome fännid. Läks uuesti arvutamiseks. Siis tuli Chris minu juurde soovis õnne ja ütles, et olin võitnud. Mina, nähes kogu asjaajamist, muidugi ei uskunud teda. Kui paljud olid juba patsutanud ja õnnitlenud, tekkis ka mul väike kahtluse-uss, et kas see on siis võimalik. Ja siis tuli suurelt seinale, et see on tõsi. Mina võitsin, Teemu oli minu järel 7 punkti kaugusel hõbe ja Chris kaotas talle 1 !!!!punktiga ehk pronks. Seda 5100 punkti juures….oi, oi, oi Ma ei tahtnud mõelda, mida ta tundis..

Kui puhtalt finaali tulemust arvestada, siis olin kindlalt päeva parim, keskmine mõni kümnendik vähem kui 220.

Kogu nädala töö kolmes erinevas saalis ja finaal kokku 219 keskmist.

Tahaksin veel mainida, et vähem kui kaks nädalat enne võistlust otsustasin , muuta või õigemini parandada oma viset. Erinevad treenerid on püüdnud mind aidata viskel tasakaalu jäämast, kuid siiani 11 aasta jooksul pole see kellelgi veel õnnestunud. Tänu Priidule, kes viitsis minuga jännata, olen saavutamas nüüd seda, et vise tuleb tugevast asendist ehk tasakaalust. Kui 11 aastat oled visanud nii, et viimane samm viib tugijala vasakule ja pall keha paremale, siis oleks rumal arvata, et kahe nädalaga suudan seda ümberõppida. Aga eks harjutamise ja jonni tulemusel olen nüüd niikaugele jõudnud, et rohkem kui pooled visked ka võistlusolukorras olen suuteline tegema heast tasakaalu asendist. See võtab tõenäoliselt veel kuid aega aga ma liigun siiski paremuse poole.

Suured tänud Priidule ja olen kindel, et osad nende kuldsete medalite sees olevad sektorid kuuluvad täie õigusega talle, samuti minu heale haldjale, kes on koos minuga igal pool nii tules kui vees…

Tänan kõiki, kes minu saavutustest tunnevad siirast heameelt!

Nüüdsest siis kahekordne Euroopa meister ja kolmekordne vanaisa
Udo

Juuni 2010